Selle maja lugu algab 1932. aastaga, mil tööstur Hans Permann ostab ehitisteta kruntplatsi ja ehitab siia kahekordse maja.

Hans Permann (1879-1962) on sündinud Vändras ning enne maailmasõda tegutseb kubermangupealinnas Riias, asutades 1906. aastal ahjupotitööstuse. On tegus harrastusnäitleja – juba nooruspõlves Tori «Salme» seltsis ning hiljem Riia Eesti seltsi näiteseltskonnas. Väidetavalt olevat Karl Menning kutsunud teda Vanemuisesse kutseliseks näitlejaks, kuid Permann oli sellest loobunud oma eduka ettevõtte tõttu. Eesti Vabariigi ajal tegutseb tema ahjutööstus Pärnus Konse all, Liiva tänava alguses.

1932. aastal ostabki Permann siinse kinnistu, sarnaselt oma naabrile Wessetile, tellib maja projekti Pärnu arhitektide Erich von Wolffeldti ja Aleksander Nürnbergi käest. Hoone valmib 1934. aasta suveks. Permann jääb ise elama oma keraamikatööstuse juurde Liiva tänaval ja üürib mõlemad korterid välja, esimesele korrusele kolib äsja lesestunud pastoriproua Emilie Hasselblatt (1861-1945) koos oma lasteaednikust tütre Elleniga (snd 1901) ning teisele korrusele Pärnu Põllumeeste Ühispanga direktor Andrei Klein (estn Andres Kalda, 1892-1987) koos oma perekonna, teenija ja lapsehoidjaga. 1938. aastal otsustab Hans Permann, nüüd juba eestistatult Ants Pärnoja, müüb oma kinnisvara Supeluse tänaval maha, selle ostab Kablis sündinud Läti päritolu kaugsõidukapten Fritz Behrsin.

Kaugsõidukapten Fritz Behrsin

Fritz Theodor Behrsin (1891-1972) on Heinastest pärit poeomaniku Fritz Behrsini poeg, kes juba noore mehena sõidab merd Häädemeeste reederite purjelaevadel. Omandab seejärel Riia merekoolis rannasõidukapteni ja Tallinna merekoolis kaugsõidukapteni paberid ning abiellub 1918. aastal Arhangelskis laeva lätlasest mehaaniku tütre Emilie Lininiga (1895-1982). Hiljem saab Behrsinist kapten Eesti kaubalaevastiku laevadel, sealjuures Eesti suurimal kaubalaeval «Koidula».

1932. aastal, kui Fritz Behrsin teenib kaptenina reisilaeval «Kungla», tabab perekonda traagiline sündmus – üks 15aastane koolipoiss laseb armukadedushoos tänaval maha nende 13aastase tütre Maiga (1920-1832) ning seejärel ka iseenda. Pärast ainsa lapse surma otsustab kapteni perekond lapsendada tütre kooliõe ja tema parima sõbranna Heleena Kullmani (1920-?), kes on kasvanud Luunja valla kingsepa Andrei Kullmanni (1888-1931) suures kaheksalapselises, äsja isata jäänud perekonnas. Tüdruku ema vastuseisu põhjusel jääb see ametlikult vormistamata, kuid edaspidi toetab Behrzini perekond tema õpingutes, pakub võimalust suviti Pärnus nende kodus puhata ning teha soovi korral kaasa välisreisid võõrasisa laevadel.

1940. aasta juunipöörde ajal on Heleene, kes samal aastal on eestistanud oma eesnime kui ‘Leen’, Pärnus puhkamas, elades siinsamas Behrsini majas Supeluse tänaval. Naastes Tallinnasse, otsustab ta liituda kommunistidega, tõenäoliselt olid tüdruku meelsust mõjutanud ja kujundanud tema päritolu vaesest keskkonnast ning ta vendade-õdede hoiakud.

Peale sõja algust astub Leen langevarjurite kursustele ning rinde lähenedes evakueerub nõukogude tagalasse, kus saksa keele oskajana satub õppima luurekoolis Kroonlinnas. Septembris 1942. saadetakse ta luurajana saksa okupatsiooni all olevasse Eestisse. Kolme kuu jooksul õnnestub tal end varjata, liikudes peamiselt Tartu ümbruses, kuid jõudes detsembris ka Pärnusse, edastab siit nõukogude tagalasse luureandmeid Pärnu sadamas paiknevate Saksa laevade ning lahel valitsevate jääolude kohta kohta.

Leen Kullmann vahistatakse 2. jaanuaril 1943 Rõuge vallas Luutsnikul, oma õe Olga kodutalus. Edasitoimuva suhtes lähevad lahku ametlik nõukogude propaganda ning nüüdne üldaktsepteeritud arusaam tema edasisest elusaatusest. Nõukogude käsitluse järgi ei reetnud Kullmann oma Nõukogude kodumaaja ta lastakse 6. märtsil 1943. aastal maha. 2000. aastal avaldas ajaleht «Postimees» teise versiooni toimunust, mille järgi läks Leen Kullmann nii enda kui oma lähedaste säästmiseks sakslastega koostööle, talle anti uus identiteet ning ta pääses koos taganevate Saksa vägedega 1944. aastal läände.

Et kumbki versioon ei ole leidnud lõplikku kinnitust, on kindel see, et nõukogude propaganda tegi Leen Kullmanist märtri, kellele anti 1965. aastal postuumselt või siis ««postuumselt» Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Kelle järgi nimetati nii tänavaid kui pioneerimalevaid üle Nõukogude Liidu.

Natsionaliseerimine

Esimesel punasel aastal võõrandatakse Behrsinilt maja Supeluse tänaval. Ja kuigi järgnenud saksa okupatsiooni ajal taotleb ta õigluse ja eraomanduse jaluleseadmist ning nõukogude võimu poolt ära võetud kinnisvara tagastamist, otsustab ta 1944. aasta suurpõgenemise käigus lahkuda Rootsi. Maja Supeluse tänaval, nagu ka naaber Wesseti maja, läheb sanatooriumi nr 2-4 kasutusse (hilisem sanatoorium «Rahu») ning maja kümnes toas peatuvad edaspidi puhkajad kogu Nõukogude Liidust.

Maja tagastatakse 1994. aastal õigusjärgseile omanikele, müüakse peatselt edasi ning rekonstrueeritakse esmalt 1999. aastal viie korteriga elamuks ning seejärel pansionaadihooneks.