Krunti läbivana kavandas linnavalitsus Nikolai tänava läbimurret Aia tänava sihis. Teadmata põhjusel linn oma eelisostuõigust ei kasutanud ja nii ostab Anna Rudakovalt 1900 aastal kinnistu naabermajas Supeluse 2 elanud Heinrich Schwartz.

Heinrich Schwartz müüb selle peatselt edasi ja uueks omanikuks saab Pärnu sadamakapteni abi Aleksander Konks (1876 – ?). Kollegiumisekretäri teenistusastmes ja hiljem nii sadamakapteniks kui Pärnu tolliülemaks tõusnud Konks laseb 1906. aastal ehitada krundi sügavusse väikese puumaja.

1915. aastal abiellub ta oma täditütre, Pärnu tütarlastegümnaasiumi matemaatikaõpetaja Ella Amaliega Pahliga (1879 – ?). Mõlemate emad olid õed ja Poolast sisserännanud Stepan Koserowski järeltulijad — teadaolevalt rajatakse Sindi Kalevivabrik 1833. aastal, mil Riia tööstur J. C. Wöhrmann toob siia üle kümmekond aastat varem Poolas asutatud kalevivabriku ning koos sellega ka rea väljaõppinud meistreid. Sindi vabrik kasvab kiirelt Liivimaa kubermangu suurimaks tööstusettevõtteks ja üheks suuremaks tekstiilitööstuseks kogu tsaariVenemaal. 1858. aastal avatakse lisaks kalevivabrik Voltveti Allikukivil, kuhu tuuakse üle osa meistreid Sindi vabrikust, nii sünnivadki Aleksander ja Ella Amalie mõlemad just Allikukivi vabrikukülas.

Aleksander Konks omandab esmase hariduse algkoolis Pärnus ja seejärel jätkab õpinguid Põltsamaal Aleksandrikooli kuueaastasel kursusel mille lõpetab 1895. aastal. Edasi õppimine jääb ainelistel põhjustel pooleli, Aleksander astub esmalt Pärnu maakonnapolitsei teenistusse ja alates 1901. aastast ametisse Pärnu tollivalitsuses ladude ja laevade ülevaataja abina.

Ehitamata kinohoone

Aleksander Konks oli ambitsioonikas mees, krundi tagaossa ehitatud väheldlane elumaja pidi perspektiivis jääma hoovimajaks tänavajoonele ehitatavale suuremale arendusele. Esmalt plaanis ta siia ehitada Pärnu kõige esinduslikumaks kavandatud kinohoonet (projekt aastast 1911), seejärel kahekordset kivist üürimaja (1913). Teadmata põhjusel jäid mõlemad hooned siiski ehitamata.

Kui esimese ilmasõja ajal evakueeritakse siinne tollivalitsus Kurski kubermangu, siis Aleksandril õnnestub aasta pärast naasta ning ta määratakse alates 1. juunist 1919. aastal Pärnu tollivalitsuse ülema kohusetäitjaks. Mõned aastad hiljem, 1923. aasta käredal talvel, saab juba eakas mees ühel revideerimis-reisil Mõisakülla hobureel tugevalt külmetada ning on edasisel eluperioodil hädas kroonilise neerukivide põletikuga. Kui ta 1925. aastal juulist määratakse vastutahtsi Paldiski tolliülemaks, siis tuues, ilmselt ka põhjendatult, ettekäändeks sealse ametikorteri erakordselt niiske ning tervistkahjustava seisukorra, palub end juba sama aasta oktoobris ametist vabastada ja lahkub vanaduspuhkusele. Taotleb riigilt pensioni ning perekonna palgaliseks toitjaks jääb edaspidi vaid tema abikaasa.

Ella Amalie Konks oli pikaaegne Pärnu kooliõpetaja, enne ilmasõda Pärnu tütarlastegümnaa-siumis ja selle järel kohalikus Saksa eragümnaasiumis, lisaks teenis ta ajalehekuulutuste andmeil aegajalt lisa ka matemaatika eratundide andjana. Nende ainus poeg Alexis (snd 1917) astub peale samas Saksa koolis gümnaasiumiastme läbimist Tartu Ülikooli, mille tehnika-teaduskonnas omandab ehitusinseneri kutse. Kuigi veel mitte 1939. aastal, siis juba järel-ümberasumise laines otsustab perekond lahkuda Saksamaale. 1941. aasta kohalikus ajalehes Töörahva Hääl avaldatakse kuulutus, kus müüakse oma kodu sisustust ja vallasvara. Kinnisvarana tuleb maha müüa ka kodumaja Supeluse tänavas. Selle ostab seni Kastnas kauplust pidanud ja vägagi kirju elukäiguga August Kask (1896-1942). Konkside edasisest saatusest ei ole teada muud, kui üksainus märge ajalehes, mis annab alust arvata, et nad sõja järel jõudsid Austriasse. 

Natsionaliseerimine

Kiiresti ja traagiliseks muutub olukord ka siin Eestis. Kaitseliitlase ja selle kompaniipealikuna küüditatakse kapten August Kask vaid mõned kuud hiljem, 14. juunil 1941. Koos temaga ka perekond – soomlannast naine Anna Sofia koos nelja väikese lapsega.

Nende asemele majutatakse Supeluse tänava väikesesse majja Punaarmee sõjaväelaste perekonnad. Kask hukatakse Sosva vangilaagris 17. augustil 1942. aastal, lesk ja lapsed pääsevad küll 1956. aastal tagasi Eestisse, et aga maja ostu-müügi leping oli jäänud ametlikult vormistamata siis kodumajja perekond tagasi ei pääse. Samuti ei tagastata neile maja Nõukogude korra lagunemisel.

Täna on majas 4 korterit, mis kuuluvad erinevatele omanikele.