Väike ühekorruseline eeslinnamaja on ehitatud 1879. aastal. Ainsa majana Supeluse tänaval kuulub see täna sama perekonna omandusse.

Krundi varasem teadaolev omanik oli Michel Schneider (1831-1870), sündinud kui Mihkel Kingsep Halingast ja asunud noore mehena Pärnusse elatist otsima. Abiellub siin 1866. aastal, kuid sureb siis ootamatult. Seda märgib ära ka Perno Postimees, kes, rõhutades mitme noore mehe äsjast lahkumist, teeb seda hoiatavalt läbi värsivormi: “Kes tänna terwe punnane, Küll homme haige sureb se“, üks neist äsja lahkunutest on just maamõõtja sell Perno linnast, Mihkel Schneider.

Krundi Supeluse tänaval pärib tema noor naine Marie, kes vaid paari aasta pärast uuesti abielludes saab nimeks Marie Pajo (1845-1927). Marie on sündinud Pärnus Riia alevis, Hans Dietrich Schmidti veskiselli, Torist pärit Peet Tomsoni tütrena. Noorelt lesestunud naine abiellus peatselt Tõstamaalt tulnud puusepa ja tisleri Jakob Pajoga (1843-1930), kellega saab kaks last, lisaks eelmisest abielust sündinud tütrele.

Pärandiks saadud küllaltki suurele kinnistule, mis sel ajal ulatub veel Sääse tänavani välja, ehitab Marie Pajo 1879. aastal väikese puumaja fassaadiga vastu Baade tänavat. Maja algseid ehitusjooniseid pole säilinud, küll aga järgmisest, 1880. aastast pärinev plaan, millega Marie lisab oma puumaja merepoolsesse külge väikese klaasveranda.

1899. aastal, tõenäoliselt tingituna tõusuteel oleva kuurortlinna suvekorterite turuvajadusest, lasevad Pajod ümber ehitada oma õuepealse abihoone kahe korteriga elamispinnaks. Asudes ise elama hoovimajja, üüritakse tänavaäärne maja elatise teenimiseks välja.

Marie Pajo sureb 1927. aastal ja tema abikaasa, kes eaka mehena saab majaomanikuks, sureb mõned aastad hiljem. Pärijateks on nende lapsed – kullassepaks õppinud Eduard ja tütar Martha Maria.

Kullassepp Eduard Pajo (estn Paju, 1873-1951) on asunud 1911. aastal Peterburi kus abiellub sealses Eesti koguduses Sindist pärit Johanna Raadikuga. Juba Pärnus elades määratleb Eduard aga ennast töövõimetuse tõttu kui ‘endist kullasseppa’, peamiseks elatusallikaks jääbki Supeluse tänava pindade väljarentimisest saadav tulu. 1928. aastal on majaomanikuga kokkuleppele jõudnud Pärnu hakkaja kondiiter Gustav Tölp, kes soovib majas avada pagariäri ja suvekohviku selle õuele.

Gustav Tölp ja suvekohvik Silvia

Toris sündinud Gustav Tölp (1892-1947) on peale ilmasõda asutanud kuue töötajaga pagariäri Pärnu vanalinnas, alul aadressil Nikolai 5 ja hiljem Nikolai 11. 1924. aastal kerkib leheveergudel üles sõnasõda vanema konkurendi Damkmanniga, kes ütleb otse välja et «Tölp ei ole mingi väljaõppinud kondiiter, nagu tema ennast reklaamib, vaid lihtne pagar.» Järgmises lehes nõuab Tölp aga vabandamist ja leiab, et tema oskusi ja kõrget taset kinnitavad nii klientide rohkus kui kõrged kohad kondiitritoodete näitustelt, «millest konkurendist kondiitermeister võib vaid unistada». Auhinnatud kondiiter on Tölp tõepoolest ning kui mõned aastad hiljem asutatakse pea poolesaja liikmega Pärnu Pagarite Selts, valitakse Tölp ka selle juhatusse.

1928. aastal saab ta linnavalitsuselt loa avada Supeluse 19 õuel suvekohvik. Arhitekt Soosaare kavandi põhjal on kujundatud õdus aed, siin on väikesed paviljonid laudadega ning suurem «lusthoone», kus ruum tantsupõrandale ning orkestrile. Suveaed «Silvia» avatkse laupäeval, 26. mail 1928. aastal ja sellest saab aastateks rannapiirkonna populaarseim ajaveetmiskoht.

Hommikuti saab pagariärist osta värskeid kohvisaiu aga ka peenleiba, sepikut ja rukkileiba. Tölbi ambitsioonikusest annab aimu see, et järgmisel aastal omandab ta miljoni sendi eest õiguse hakata pidama einelauda Endla seltsimajas, ka siin on tal suured plaanid – rajada «Silvia» nimeline restoran, palgata neegrite jazzorkeser ning ehitada välja talveaed.

Plaanist sellisel kujul ikkagi asja ei saa, lisaks lähevad 1932. aastal suusad risti Supeluse 19 omaniku Eduard Pajoga, järgmisest hooajast tegutseb «Silvia» juba Blumenfeldti majas Supeluse 13. Eelmise majaomanikuga aga jätkatakse kohtus – Pajo süüdistab Tölpi hoovist piirdeaia varastamises ning Tölp omakorda Pajot füüsilises vägivallas.

Supeluse 19 majas peavad hiljem kohvikuid ja söögimaju erinevad rentnikud, viimasena keegi Irene Tšaplinsky 1939 aastal. Nõukogude võim rekvireerib tänavaäärse maja elamispinnad 1941. aastal punaarmeelaste majutamiseks.

Küüditatud usutunnistuse pärast

Eduard Paju koos abikaasaga saadetakse 1. aprillil 1951. aastal Siberisse küüditamisoperatsiooni «Sever» raames. Tegu oli usutunnistuse alusel põhineva «puhastusega», mille käigus saadeti oma alalistest elukohtadest välja nõukogudevastaseks arvatud Jehoova tunnistajad. Eesti NSVst ligikaudu 300 inimest, baltikumist, Valgevenest ja Ukrainast kokku umbkaudu 9000 inimest. Eduard sureb teel sinna ja maetakse Sverdlovski raudteekalmistule. Abikaasa Johanna on asumisel Tomski ja Karaganda oblastitest, vabaneb 1957. aastal.

Peremeheta jäänud majad Supeluse 19 võetakse üle linna elamufondi ning nendega asub majandama kohalik majavalitsus. Kahe maja peale on viis korterit, aga et osad neist ühiskorterid, elab siin kokku 7 leibkonda. Kuna hooned on nüüdseks küllaltki vanad, amortiseerunud ja «ei vasta tingimustelt nõukogude inimese vajadustele», võtab elamujaoskond 1980ndatel ette kapitaalse renoveerimise. Selle käigus saab maja nüüd vee- ja kanalisatsiooniühenduse, suurendatakse aknaavasid, roostes valtsplekk-katus asendatakse eterniidiga. Majade välisvoodrid saavad kollase värvkatte.

Maja tagastatakse 1993. aastal õigusjärgseile omanikele, Eduard Paju lastelastele, kes on maja tänaseks eeskujulikult taastanud nõukogudeaegseist kapitaalremontide kihistustest. 2005. aastal pälvis maja peapreemia võistlusel «Värvid linna» oma julge fassaadivärvi poolest.