Maja, mis välimuselt küll ilmetu, pole sama ilmetu oma ajaloo poolest. Esmalt – arvatavasti on tegu kvartali kõige vanema majaga, mille algne ehitusaasta on paraku siiski teadmata.

Varaseim teadaolev omanik on Vana-Vändrast pärit voorimees Jaak Moses (1839-1898) kes abiellub 1878. aastal ja laseb maja 1880. aastatel suuremaks ehitada, seejärel vahetuvad majal mitmed omanikud kuniks selle ostavad 1895. aastal kaasomandisse kaks vanatüdrukust öde, Natali ja Eliisabet Kaurow. Ödede surma järel saab 1923. aastast pärijaks nende vend Aleksander.

Apteeker Kaurow

Lätis Cesises sündinud Aleksander Kaurow (1850-1939) omandab hariduse Tartu Ülikoolis, võtab Riiast naiseks austerlanna Pauline Martha Pope ning rajab Voltveti- Allikukivi vabriku juurde apteegi. Kui Allikukivi kalevivabrik 1894. aastal maha põleb, kolib ta oma apteegiga Kilingi- Nõmmele. Peab seal seda veel enam kui 35 aastat ja kolib Pärnusse vanaduspõlve veetma, elades siin oma maja teisel korrusel.

Poeg Woldemar Kaurovist (snd 1890) on Pärnus saanud joonistusõpetaja ja maalikunstnik, tütar lrene (1889) on aga abielus Georg kööseliga, kavaaegse Pärnu tütarlaste gümnaasiumi direktoriga.

Apteeker Kaurow sureb vahetult enne teist maailmasõda, 12. veebruaril 1939. aastal Pärnus ja maetakse Alevi kalmistule.

Skulptor Adamsoni lesk

1940. aastal üürib Kaurowi pärijate majas teisel korrusel korteri professor Amandus Adamsoni lesk Eugenia. Nõukogude Venemaaga sõlmitud sõjaväebaaside lepingu tõttu sunniti Paldiskist lahkuma kõik linnaelanikud, nende hulgas ka seal elanud kujuri perekonnal. Ida Eugenia Gertrud Adamson (1881-1964) koos noorema tütre Maria Maddalenna (snd 1922) ja vanema tütre Corinna (1910) perekonnaga otsustavad elama asuda Pärnusse. Nimelt oli siia Alevi kalmistule 1929. aastal surnud kujur enda soovil maetud, vahetult Vabadussõja ausamba körvale, mille skulptuurigrupi modelleerimisel oli kunstnik kujutanud oma perekonda,

Paldiski kodust, kus oli asunud ka Amandus Adamsoni ateljee, tuuakse Pärnusse skulptori enam kui sajast skulptuurist koosnev loominguline pärand, mille siin võtab vastu Pärnu muuseumi direktor Elsbet Parek.

Esemed paigutatakse muuseumihoonesse Elevandi tänaval ja mõned aastad hiljem, juba Saksa okpatsiooni ajal, avab Pärnu linnapea Arthur Peetre 30. augustil 1942 osana muuseumi püsiväljapanekust Amandus Adamsoni toa, kus on eksponeeritud suurem osa Paldiskist evakueeritud kunstniku teostest. Lisaks kavandeid ja skitse eelkõige tema loomeperioodi lõpuosast, mil skulptor löi mitmeid Vabadussõja ausambaid Eestis.

Paraku süütavad 1944. aasta sügisel taganevad saksa üksused 23. septembril muuseumihoone, koos majaga hävib ka suurem osa Pärnusse toodud Amandus Adamsoni loomingust. Tütar Maria ja poeg Peeter lahkuvad 1944. aasta sügisel Rootsi. Eugeniel õnnestub koos vanema tütrega naasta Paldiskisse, kus elab kodumajas kuni surmani 1964.aastal.

Natsionaliseerimine

Et Aleksandri Kaurowi lesk ja pärija Pauline-Martha Kaurow on 1939. aastal lahkunud Saksamaale, võetakse omanikuta jäänud maja üle riigi omandisse. Esmalt paigutatakse siia sõjaväelased ning seejärel läheb Elamute Valitsuse majandamisele.

1960ndatel võetakse ette maja kapitaalne ömberehitus, ehitatakse peale täiskorrus, maja saab ilmetud aknad ning lameda katuse. Vana veranda maja merepoolses küljes ehitatakse kinni ning sellest saab tuba ühes esimese korruse korteris, kokku mahutatakse majja kolm korterit kummalegi korrusele,

Taasiseseisvumise järel erastatakse maja korteriomanditena erinevatele perekondadele.