Maja varaseim omanik on Pärnu raesekretär ja -arhivaar August Frommhold Lorenzsonn (1836-1905), kes laseb siia püstitada väikese ühekorruselise hoone (esimene korrus tänase hoonemahu merepoolsest osast). August Lorenzonn sündis 1836. aastal Pärnus, tema isaks oli kauaaegne Eliisabeti koguduse köster (aastatel 1830-75) ja Jannseni järel ajalehte Perno Postimees toimetanud Caspar Franz Lorenzsonn (1811-1880).

Isa Caspar on üheks võtmetegelaseks varasemas Eesti raamatu- ja kirjandusloos, kes noorest peast tõlkis ja andis ka ise 1839. aastal välja tõelise bestselleri — Pärnu murdetekstis tõlkejutu «Jenowewa ellust». See, 22leheküljeline raamatuke, on sisuliselt esimene eestikeelne ilukirjanduslik väljaanne. Raamat trükiti Pärnus Marquardti trükikojas, ning samasse trükikotta, mida nüüd juhatas Friedrich Wilhelm Borm’i (1812 – 1881), asub esialgu trükkaliõpilasena ametit omandama ka Caspari poeg August Frommhold. Siiski jätkab ta oma isa (ja oma isa vendade) teed, ning temast saab köster-kooliõpetaja Audrus Pärnu külje all.

1874. aastal lahkub ta Audru köstri kohalt ja asub Pärnus linna teenistusse raesekretärina. Aastal 1896. müüb ta maja paruness Alma Stael von Holsteinile (1852 – ?), Taali mõisniku Heinrich Stael von Holsteini tütrele, kes selle vaid paari aasta pärast edasi müüb.

Fotoateljee õuele

1909. aastal saab majaomanikuks Pärnu ateljeefotograaf Homann. Tänase Poola alale jäävas Białystoki linnas sündinud ning varasemalt Riias ja Kuressaares tegutsenud Wladislav [Ladislaus] Homann (1855-1912) oli 1905. aastal saanud kubernerilt loa avada fotoateljee Pärnus Arthur Pusilli majas (hotelli Bristol maja, sissepääsuga Ringi tänavalt).

Maja Supeluse tänaval laseb ta ehitada ümber sellisele kujule, nagu seda täna tunneme — lisandub teine korrus ja suur hoonemaht otsaviiluga vastu tänavat. Projekt pärineb aastast 1910. Samast aastast pärineb ka projekt hoovile võlvitud pesuköögi rajamiseks, millele peatselt lisandub tiibehitisena klaaskatusega fotoateljee.

Pärast Homanni surma 1912. aastal pärivad maja lesk Emma (1861-1930), keemiainsenerist poeg Wladislav (snd 1895) ning tütar Wanda (1895).

Pärijatelt ostab 1918. aastal maja Erich Andreas Glabe (1886-?). Tema isaks oli Pärnu teise gildi kaupmees Carl Demetrius Glabe (1851-1910), perekond elas «Glaabe majas Glaabe platsi ääres» (nüüdne Vabaduse park), samuti oli kaupmeheks Erichi onu, endises Spechti poe ruumides raekoja kõrval tubaka- ja alkoholipoodi pidanud Johann (1859-1917) Kaupmeheks sai ka Erich Glabe ise, pidades kõikvõimaliku tehnika ja kodumasinate poodi alul aadressil Nikolai 10 ja aastast 1912 Rüütli 51 Endla seltsimaja vastas.

1935. aastal ostab maja Erich Glabe leselt, Anna Glabelt maja selle viimane sõjaeelne omanik, Virumaalt pärit Reinhold Isak. Ise asub ta peatselt elama korterisse hoovimajas, tänavaäärse maja neli suurt ja esinduslikku korterit annab ta üürile. Majas leiavad kodu Pärnu juudi soost kaupmehed Leib Kahn (1901- 1941) ja Jeremiah Krakusen koos oma ema ja vennaga. 1938. aastal kolib Krakuseni korterisse esimesel korrusel ka tema õe Frieda perekond, koos perepea, doktor Schmuel Haitoviga (1909 – 1984).

Pärnu Polikliiniku rajaja

Haitov oli lõpetanud Tartu Ülikooli ja naases nüüd kodulinna Pärnusse, praktiseeriva arstina võttis patsiente vastu siin ruumikas korteris. Esimesel punasel aastal saab temast 20. novembril 1940 asutatud Pärnu Polikliiniku esimene peaarst. Maja avatakse Lõuna tänaval, kunagises Saksa Nikolai koguduse vanadekodus, mis sakslaste lahkumise järel 1939. aastal oli jäänud asukateta.

Kui Pärnu põlisest juudi perekonnast pärit Haitovi vanemad hukkusid järgnenud Saksa okupatsiooni ajal holokaustis, siis Schmuel Haitov koos abikaasa ja väikese pojaga pääses Nõukogude Liidu tagalasse, teise maailmasõja teeb läbi sõjaväearstina Punaarmee eesti rahvusväeosades. Vaid paar päeva peale Pärnu vallutamist, täpsemalt 26. septembril 1944 jõuab ta kodulinna ja määratakse juba samal päeval ametisse sõjast laastatud Pärnu linna tervishoiuosakonna juhatajana. Pärnus väga hinnatud ja tunnustatud arst, kellele aastal 1976. omistatakse Eesti NSV teenelise arsti nimetus, sureb Pärnus 1984 ja maetakse Pärnu Alevi kalmistu Juudikalmistule

Natsionalseerimine

Viimaselt sõjaeelselt majaomanikult Reinhold Isakilt natsionaliseerib nõukogude võim maja, Isak sureb 1941. aastal ja maetakse Alevi kalmistule. Vahetult peale sõda on maja Punaarmee kasutuses, sõjaväelaste majutamiseks nagu enamik suuremaid Supeluse tänava hooneid. Ja seejärel üürib elamute valitsus selle korteritena välja.

Tänaseks on kahekorruseline, algselt nelja, tänaseks kuue korteriga maja suhteliselt hästi säilinud, viimane nõukogudeaegne kapitaalremont nägi õnneks ette ajaloolise puitdekoori säilitamise. Lisaks tänavaäärdele majale on alles ka hoovimaja võlvitud pesuköögi ja korteriga selle peal. Kunagine fotoateljee hoovimajas ehitati nõukogude perioodil samuti ümber elamispinnaks.