Kinnistu ja sellel asunud väikese maja varasemaks teadaolevaks omanikuks oli Pärnu metsavaht Gustaw Thomson (1811-?). Tema poeg Gustaw Adolf Thomson (1857- 1913) õpib usuteadust Tartu Ülikoolis ning asub 1888. aastal õpetajaks volgasakslaste asundusse Saraatovis. Maja ja krundi Baade uulitsas ostab tema käest Oscar Bathelt.

Kondiiter Oscar Bathelt

Austerlasest Oskar Viktor Rudolf Bathelt (1853 – 1916) on sündinud Bielitzis (Bielsko Poolas) ja peab 1880. aastast kondiitriäri Rüütli tänaval. Abielus on ta Kuressaarest pärit Marie Awikuga, kes ettevõtliku naisena peab pudukauplust alul Rüütli tn 32 ja alates 1894. aastast oma majas Rüütli 26. Oma poes müüb ta vihmavarje, sukki, kindaid ja meestele kaelasidemeid, jalutuskeppe ning kübaraid. Lisaks pakub supelvõõrastele supelkostüüme ja rannavarje ning ühtlasi kirjastab Pärnu vaadetega postkaarte.

Batheltid ostavad krundi Supeluse tänaval 1890. aastal ja kohe tellitakse ka uhke mansardkorrusega villa ehitusprojekt. Miskipärast projektist loobutakse ja selle asemel valmib kahe täiskorruse ning mitme korteriga üürimaja. Perekond jääb ise elama Rüütli tänavale proua Bathelti majja ning korterid uues majas antakse rendile.

Oscar Bathelt lõpetab kondiitriäri 1908. aastal ja annab oma 28 aastat ühes kohas tegutsenud kondiitriäri üle Otto Philip Huferile. Baierlane Hufer jätkab edukalt šokolaadi- ja kondiitritoodete tööstust ning avab samas ka kohviku (nõukogude perioodil saab see tuntuks kui kohvik «Kungla»).

14. jaanuaril 1916. aastal otsustab 62aastane Oscar Bathelt minna vabasurma ning poob ennast oma kodus üles. Üürimaja Supeluse tänaval pärivad lesk Marie ja pojad Egon-Richard (snd 1888), Alfred-Viktor (1890) ning Ervin-Oskar (1891).

Miks tänav kandis nime «Nõukogude»

Peale revolutsiooni Petrogradis moodustatakse ka Pärnus vana korra kukutamiseks tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogu. Selle toetamiseks asutatakse 30. oktoobril 1917 revolutsiooniliselt meelestatud väeosade esindajaist Sõja-revolutsioonikomitee, mille eesmärgiks on võtta võim enda kätte ja tagada linnas kord. Komitee juhiks saab Pihkvast pärit šapöör Vladimir Robatševski (1893 – ?) ja komitee saab omale ruumid siin Supeluse tänava majas.

Komitee üleandeks oli ka tegeleda toitlustusküsimustega. 1917. aasta detsembris vahistatakse linnavalitsuse toitlustuskomitee esimees Hugo Kuusner ja tuuakse siia ülekuulamisele. Kuusner on meenutanud: «Mind viidi Pärnu enamlise täidesaatva komitee ette Supeluse tänaval, kus arvasin end hullumajja sattunud olevat, sest neid inimesi vaimliselt terveks pidada ei saanud». Esialgu pannakse Kuusner küll koduaresti, kuid vangistatakse peatselt Tallinna sadama elevaatorisse, kus juba ees istub Pärnu linnapea Jaan Leesment.

Aastatel 1950-1989 kandis Supeluse tänav nime «Nõukogude», seda just seetõttu, et siin majas oli 1917. aastal asunud Pärnu sõjalis-revolutsiooniline komitee. Mälestuse põlistamiseks avati ka seinal vastavasisuline tahvel.

1920. aastal ostab Bathelti pärijatelt maja Surju jaamaülem ja metsakaupmees Johannes Ruut kes kaupleb saematerjali, küttepuude, katusesindlite ja muu metsamaterjaliga. Ruumid maja esimesel korrusel rendib oma kantselei tarbeks Pärnumaa riigimaade ülem Jakob Naudi. Riigimaade ülema ülesandeks on iseseisvunud Eesti Vabariigis maareformi läbiviimine – mõisate varade ülevõtmine ja nende jagamine maasaajatele Pärnu maakonnas.

Hugo Kuusneri kohtuasi

Majaomanik Johannes Ruut sureb 1927. aastal ja testamendiga on pärijateks määratud tema lähedased – naine, ema ja kasutütar. Lesestunud Anna Ruut aga taha jagada pärandust ämma ning võõrastütrega, vaid ihaldab jätta see tervikuna endale. Ta pühendab oma skeemidesse linna vaeslastekohtu poolt pärandihooldaja määratud advokaat Kuusneri.

Nii satub juba teist korda selle majaga pahuksisse Hugo Kuusner (1887-1942) – Pärnus lugupeetud vandeadvokaat, endine linnapea ja maapäeva saadik, mees kes kuulutas 1918. aasta 23. septembri õhtul Endla seltsimaja rõdult välja Eesti Vabariigi iseseisvuse.

Ilmsesti koostöös punuvad Anna Ruut ja Kuusner skeemi. Testament nägi ette omaniku surma puhul maja kohese müümise ning saadav summa jagada naise, ema ja kasutütre vahel. Anna survel võtab aga Kuusner pärandi haldajana maja väärtuse ulatuses ja ühtlasi selle tagatisel Pärnu Krediitpangast laenu. Eesmärgiks on, et maja läheks panga nõudmisel oksjonile, pank saaks oma raha kätte ning teised pärijad peale lesk Anna jääksid seeläbi rahast ilma. Vaeslaste-kohus nägi siin võõra vara omandamist ja algatas kriminaaluurimise kelmuse süüdistusega. Kuusner mõistetakse ametialases kuriteos süüdi ning Viljandi-Pärnu rahukohus määrab ta pooleteiseks aastaks vangi.

Kuigi karistus muudetakse hiljem kahenädalaseks arestiks, heidetakse Kuusner advokatuurist välja ning edasise elu pühendab ta lillekasvatusele. Rajab suure lilleaiandi kasvuhoonetega ja avab lillekaupluse Pärnu kesklinnas ning uues Rannahotellis. 1941. aastal tema aiandusäri natsionaliseeritakse, Kuusner deporteeritakse juuniküüditamise raames Siberisse ning ta sureb Sverdlovski oblastis Sevurallagis 23. märtsil 1943. aastal.

Kohvikud ja seltsiruumid

Enne teist maailmasõda on majaomanikuks Pöögle vallast pärit, Kaasani sõjakoolis õppinud ja Vene-Jaapani sõjast osa võtnud jalaväekapten Anton Varkel (1874- ?). Ta on läinud erru Tallinna vahipataljoni rooduülema kohalt ja elab juba mõnda aega Pärnus. Nüüd kolib ta ise suurde korterisse teisel korrusel, esimene korrus on jätkuvalt aga välja üüritud.

Siin toimetab praktiliselt igal suvel mõni uus kohviku- või söögikohapidaja, lisaks leiavad siin kooskäimiseks sobilikud ruumid erinevad Pärnu ühendused. 1937. aastal saab siin omale ruumid Pärnu Loomakaitse Selts, mille esimees oli muide majaomanik Varkel ise, lisaks neile ka Pärnu Vene Seltskondlik Ühing, kes seni oli pesitsenud Possieti tänaval. Selts ühendab siinset vene kogukonda ning selle eestvedajateks Pärnu naistearst dr Ivan Schanin ning poeglaste gümnaasiumi ajalooõpetaja Jevgeni Dampel.

Natsionaliseerimine

Nõukogude okupatsiooni algul maja võõrandatakse. Sõja järel on maja esialgu sõjaväeosa käsutuses ja mõneks aastaks saab omale ruumid Pärnu Linna TK rahandusosakond. Peale seda aga tükeldatakse ruumid ühisköögiga korteriteks. Nii saab seni üle terve teise korruse laotunud kuuetoalisest korterist ümberehituse ja vaheseinte lisamise teel neli väikest korterit. Kuni 1950ndate lõpuni majutatakse neis peamiselt vaid sõjaväeosa nr 2175 ohvitseride perekondi, esimesed tsiviilelanikest Eesti perekonnad pääsevad majja alles 1960ndal aastal.

Ehkki tegu on väikeste korteritega, üüritakse läbi kogu nõukogude perioodi ruume suveks Moskvast või Peterburist Pärnusse puhkama tulnud vene ja juudi perekondadele. Näiteks 1960ndate alul üürivad siin majas ühise suvituskorteri tippviiuldaja Igor Bežrodnõi (1930-1967) ja üks vene kõige mõjukamaid klaveriõppejõude Sergei Dorenski (1931-2020), muidugi koos abikaasadega.

Taasiseseisvumise järel korterid erastatakse, täna on majas kokku 12 korterit. Tähelepanu tasub pöörata veel hoovimajale Auli tänava ääres – 1890. aastal kojamehe eluruumideks ehitatud õuemaja lammutati, ning selle asemele kerkib 2016. aastal elamu (arhitekt Peeter Pere), mis oma mahu ja viimistluse poolest ei püüa võistelda Supeluse tänava äärse peamajaga. Pigem võtab väärikana omaks kõrvalhoone staatuse ning sobitub hästi ansamblisse samas õuel asuva vana laohoonega. Valmimise järel hinnati seda üheks silmapaistvamaks uushooneks Pärnus.