Astu läbi ka samas majas tegutsevast Kohvik Supelsaksad.
Elumaja Nikolai ja Supeluse tänavate nurgale ehitab Franz Büttner 1887. aastal. Peatselt valmib ka väikest korterit peitev õuemaja. Nõukogude ajal eraldatakse need eraldi kinnistuteks ja saavad erinevad aadressid.
Alates sajandivahetusest on maja omanikuks Rakverest Pärnusse, oma abikaasa kodulinna kolinud maalermeister Gustav Espe (1864-1944). Ta oli 1892. aastal võtnud naiseks Pärnust pärit neiu Pauline Luise Ratziborinsky (1866-1939), perelegendi järgi juba Poola ajast Liivi kubermangu jäänud poolaka järeltulija, Pauline isa oli täieõiguslik Pärnu kodanik, habemeajaja Cyprian Ratziborinsky (snd 1824).
Gustav Espest sai aktiivne Pärnu linnakodanik, kahes koosseisus ka linnavolikogu liige. Ta oli 1902. aastal Pärnu II laulupeo korralduskomisjoni liige (1902), aga ka näiteks Pärnu linna uulitsate prügitamise komisjoni liige. 1919. aastal aitas ta korraldada esimest Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist linnas, oli Pärnu Majaomanikkude seltsi eestseisuse liige. Pikaajalise teenistuse eest Pärnu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi korrapidajate rühma liikmena valiti ta 1936. aastal seltsi auliikmeks.
Erialalt oli Gustav Espe oli maaler, värvis maju ja valmistas kõikvõimalikke reklaamsilte. «… kõnnid mööda Pärnu haruldaste parkide haruldlasi kõnniteid ja pöörad sammud ka linnatänavaile. Ning endalegi ootamatult leiutad Pärnu populaarsema nime. G. Espe nimi ilutseb igal, wõi peaaegu igal sildil, olgu see siis plekist, puust Wõi olgu see lihtsalt seinale maalitud reklaamkiri.» (väljavõte ajalehest Tallinna Post, 12 juuli 1935)

Lisaks oli ka tegu harrastuskunstnikuga. Tema pärandit pole palju säilinud ega seetõttu ka põhjalikult uuritud. Küll aga on kaks teost säilinud Espe abikaasa Pauline sugulaste järeltulijatel.
Ametijuubeli puhul avaldatud õnnituses iseloomustati Espet kui ärkamisaegsetele ideaalidele vastavat inimest, kel omane aateline ja rahvuslik vaimulaad.
Gustav Espe sureb 1944. aastal.
Kinnistu pärijaks saab Espe poeg Erich Adalbert Espe (1898-1960), Peterburis ja Riia polütehnikumis õppinud mees, kes alates 1928. aastast oli töötanud Tallinna peatolliameti ülemana. Vabadussõjast soomusrongi kaptenina osa võtnud mees pääses nõukogude repressioonidest vaid seetõttu, et 1941. aastal sunniti nn. reservohvitseride mobilisatsiooni raames liituma Punaarmeega. Sõja järel elas ta Pärnus vanemate majas, millest tal nüüd oli kasutada vaid väike korter. Kui Erich Espe 1960. aastal sureb, müüb tema pärija, Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud õde Hilda maja korteritena erinevatele omanikele.
Aastate jooksul vahetavad korterid pidevalt omanikke, 1974. aasta märtsis jaotatakse krunt kaheks – nurgapealse elumaja aadressiks saab Võidu tänav 32 (nüüd Nikolai 32) ja kunagisest hoovimajast ehitatud elamu aadressiks jääb Supeluse 5.
Kohvik Supelsaksad
2009. aasta detsembris avatakse vanas puumajas romantiline kohvik, mille värvikirev ja samas nostalgiline sisekujundus (kujundajad Ruth ja Anna Huimerind) teeb kummarduse vabariigiaegsele supelkultuuri kuldajastule. Kohvik pälvib avamise järel Eesti Sisearhitektide Liidu parima söögikoha interjööri preemia ja 2012. aastal Eesti parima kohviku auhinna «Hõbelusikas».