19. sajandi esimesel poolel olid kindluslinnast lõunas asuv väheviljakas, liigniiske ja sageli üleujutatud maa-ala kasutusel vaid karja- ja heinamaana. Teadaolevalt ehitati esimene suvemõis Pärnus praeguse Supeluse tänava äärde 1857. aastal.

Bööckenhofi suvemõisana tunti seda hiljem hooned 1876. aastal ostnud kaupmehe ja korgivabrikant Friedrich OscarWoldemarvon Bööcke nime järgi.

Suvemõis rannas

Tegemist on Pärnu kuurortpiirkonna vanima säilinud hilisklassitsistlikus laadis poolkelpkatusega puithoonega, mille esifassaadi ilmestavad ajastule iseloomulik Toskaana-tüüpi sammaskäik, kuue ruuduga ja luukidega aknad ning katuseärklid.

Esialgu jäi Bööckenhof meretuultele avatud ning karjamaadest ümbritsetuna üksikuks hoonekompleksiks. Olukord hakkas muutuma alles 1890ndatel, mil koos kuurordi arendamisega hakkas ka huvi mereäärsete maaalade vastu kasvama. Hoogustunud ehitustegevuse tuules krunditi ka osa suvemõisa maadest, mis seni olid ulatunud Mere puiesteeni, ning nii tekkis Bööckenhofi naabrusesse terve uute suvitusvillade ansambel (tänane Suvituse tänav) ja sealhulgas ka Bööcke tänav (praegune Eha tänav). Peale Oscar von Bööcke surma sai Bööckenhofi omanikuks esmalt tema lesk Anna Amalie, ning alates 1926. aastast poeg, Venemaalt naasnud endise keiserliku õueorkestri soolotšellist Raymond Bööcke (1871-1940).

Rahvusvaheliselt tuntud tšellokunstnik

Pärnus sündinud Raymond Friedrich August von Bööcke (1871-1940) asus peale siinse Poeglaste Gümnaasiumi lõpetamist õppima 1888. aastal Peterburi konservatooriumis. Selle lõpetamise järel sai 1894. aastal temast endast õppejõud, esmalt Kaasani Muusikakoolis ja seejärel Vene Keiserliku Muusikaseltsi Riia Muusikakoolis. 1917. aastal lahkus ta revolutsioonilisest Peterburist ning naases kodumaale. 1919. aastal kutsuti juhatama tšelloklassi Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis ja seejärel 1923. aastast Tallinna Konservatooriumis, pannes nii aluse Eesti professionaalsele tšello- õpetusele ja kontserditegevusele.

Dendroloog KarlAun

Majaomaniku Tallinnas elamise perioodil üüriti suvemõisa maja eluasemena välja. Pikaajalisemaks elanikuks oli siin rahvusvaheliselt tuntud dendroloog ja Eesti akadeemilise metsateaduse alusepanijaid Karl Eduard Aun (1861-1945). Võrumaal karjamõisa rentniku pojana sündinud Aun oli ilmselt esimese eestlasena 1885. aastal omandanud metsandusliku kõrghariduse Petrovski Põllunduse ja Metsa Akadeemias, ning töötas seejärel metsaülemana Virumaal, Riias ning Kilingi metskonnas. 1926. aastal lahkus ta teenistusest ja asus elama Pärnu linna, kus jätkas tegevust oma erialal, viies läbi mitmeid dendroloogilisi uurimusi. Keskendudes erihuvina paju liikidele, määras ta kodulähedases rannapargis kokku 14 liiki pajusid (lisaks mitmed hübriidid).

Natsionaliseerimine

1935. aastal naases kodulinna Raymond Bööcke, olles oma halveneva tervise tõttu lahkunud professori ametikohalt konservatooriumis. 9. septembril 1940. aastal otsustas aristokraatlike käitumismaneeridega kunstnikuhing minna vabasurma. Teda eelnevalt külastanud endise õpilase meenutuse järele olevat Bööcket emotsionaalselt väga rusunud Supeluse tänaval ning kodumajast üle tänava laiuvas Rannapargis askeldavad punaväelased ja nende sõjatehnika – just see, mille eest ta paarkümmend aastat varem oli põgenenud revolutsioonilisest Petrogradist.

Nõukogude okupatsioonivõimud natsionaliseerisid Bööckenhofi ja alates 13. märtsist 1941. aastal läks kuurordipiirkonna südames asuv maja Pärnu kuurordi käsutusse, siia paigutati sanatooriumeid teenindava majandusosakonna ehitusjaoskond.

Sama funktsioon säilis hoonetekompleksil ka järgnenud Saksa okupatsiooni ja uuel nõukogude perioodil – siin paiknes Kuurordivalitsuse kontor ja töökojad. Hoone põhikehandis asusid ehitusjaoskonna juhataja ning brigadiride kabinetid, maja tagaküljel, tänaseks lammutatud tiibhoones, plekk- ja lukkseppade töökojad. 1955. aastal läksid selleks ajaks juba kapitaalremonti vajavad hooned üle sanatooriumi nr 4 ja selle likvideerimise järel sanatooriumi nr 2 (hilisem «Rahu») käsutusse.

Hilisematel aastatel olid majas vaid väikesed, ühisköökide ja -käimlatega toad kuurordi personali elukohtadeks, tänaseks on need korteritena erastatud.