Lihtsa joonega puitelamu on üks vanimaid hooneid sel tänavapoolel, millele viitab ka kaugus tänavajoonest. Maja ehitas 1850. aasta paiku mölder Blumenfeldt (1826-1912).

Tõnis Blumenfeldt sünnib Tammiste mõisa alla kuuluva Roigu karjamõisa Enniko veski möldri Andres Blumenwelti (1786-1836) neljanda lapsena. 1833. aastast on perekond kolinud Pärnusse ja isa Andresest saanud majaomanik ja linnakodanik. Möldriks kasvab ka poeg Tõnis – juba noore mehena peab ta veskit Pärnus Karusselli tänava teises otsas. 1849. aastal müüb ta selle Gottlieb Madissonile ning arvatavasti just siis valmib ka uus veski koos elumajaga Supeluse tänava äärde, suurele kinnistule, mis tol ajal ulatub ka teisele poole veel rajamata Pärna tänavat. Seejärel abiellub Tõnis 1852. aastal Sauga mõisa Räägu kõrvalmõisas sündinud Luise Mathilde Eriksoniga.

Tõnis Blumenfeldtist saab Pärnus igati lugupeetud mees, 1878. aastal valitakse ta rae liikmeks ning arvatavasti sellal hakkas ta eesnimena eelistama ‘Tõnise’ saksapärast vastet ‘Anton’.

Tuuleveski Supeluse tänaval

Pärnut kutsuti veel 20. sajandialgul 15 veski linnaks, nende hulka kuulusid nii suured tuulejõul töötavad sae- kui jahuveskid. Lisaks veel väikesed pukktuulikud eeslinnades. Suurem tuulikute ehitamise laine leidab aset 18. sajandi keskpaigas, mil linna kaupmeeskond asub Pärnu sadama kaudu metsamaterjali välja vedama. Selle nimel püstitatakse Pärnusse mitmed suured tuulik-saeveskid, mis ehitatakse valmis Hollandis ja pannakse siin kokku Hollandi meistrite poolt. Viimane neist sel ajal ehitatutest — Bochnsacki ehk Rothbergi veski Sauga jõe ääres põleb maha 1921. aastal.

Supeluse piirkonnas asus veel 20. sajandi alul kolm suuremat tuuleveskit, lisaks Blumenfeldti veskile ka Rispeli veski Esplanaadi tänavas ja Wärati tuulik Karusselli tänavas. Linnapildist kadusid need suuresti esimese ilmasõja ajal, kui sõjaväevõimud, kartes Liivi lahele jõudnud Saksa vägede randumist ja peljates vaenlasele kõrgematest ehitistest vaenlasele signaalidega märku andmist, sundis omanikke tegevuseta seisvad tuulikud lammutama. Üksikud, tiibadeta veskid püsisid Pärnus siiski veel kuni 1960ndateni (nagu endine Schmidti õliveski Suur-Jõe ja Teinburki veski Loode tänavas Ülejõel).

Pärandus poegadele

Oma suure kinnistu tükeldab Anton Blumenfeldt aastate jooksul ehituskruntideks. Samamoodi lahutatakse 1870ndatel aastatel ka veskialune krunt, selle Roosi tänava äärse kinnistu omandab ja veski pidamist jätkab mölder Nikolai Karlow. Anton Blumenfeldt sureb 1912. aastal hoopis karjamõisa rentnikuna Hageri kihelkonnas. Vahetult enne surma tehtud testamendi järgi pärandab ta väikse maja (praegu Supeluse 11) poeg Julius Voldemarile ja suurema elumaja (hiljem Supeluse 13) poeg Oskar Georgile.

Esimene eestlasest diplomeeritud arheoloog

Julius Blumenfeldt on põllumees ja peab Järvamaal Lehtmetsa karjamõisa. Tema surma järel 1926. aastal pärivad nii mõisa kui maja Pärnus lesk Aleksandrine ning nende kasutütar, Juliuse 1898. aastal surnud õe Berta tütar Marta.

Marta Elisabet Schmiedehelm (1896 – 1981) oli vaid paariaastasena jäänud vaeslapseks ning peamiselt kasvatasidki teda ta emapoolsed sugulased. Õppis Peterburis Kõrgematel Naiskursustel vene ja slaavi filoloogiat ning seejärel Petrogradi Ülikoolis arheoloogiat ja klassikalist filoloogiat. 1921. aastal opteerus Eesti Vabariiki, lõpetas 1923. aastal arheoloogia eriala Tartu Ülikoolis. Töötas seejärel ülikooli arheoloogiakabinetis, pannes koos Harri Mooraga aluse teaduslikule esiajaloouurimisele Eestis. Kaitses veel 1944. aastal doktoritöö, mida aga hilisem nõukogude võim ei tunnistanud. Nõukogude ajal töötas Tallinnas Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudis. Suri järeltulijateta ja on maetud Pärnu Alevi kalmistule oma onu Julius Blumenfeldti hauaplatsile.

1929. aasta oktoobris müüvad Blumenfeldti lesk ja õetütar Marta maja edasi, selle ostjateks on Philipp Julius Karl Lorenszonn (1864 – 1938) ning tema abikaasa Aurea, maja ja krunt kinnistatakse viimase nimele. Aurea Margarethe Elisabeth Lorenzsonn (1875) oli sündinud Vana-Vändras, sealse möldri ja hilisema Tori valla kaubandussaadiku Gottfried Emil Bernhard Hasseli (1848- 1917) tütrena. Aurea sureb 1938. aastal Pärnus.

Maja natsionaliseeritakse 1940. aastal, hoone läheb elamuvalitsuse käsutusse ja siia ehitatakse 5 korterit. 1987. aastal tehakse hoonele kapitaalremont, maja saab keskkütte, korteritesse ehitatakse tualetid ja vannitoad.

Tänapäeval on tegemist 6korterilise elamuga millel kena ja hoolitsetud eesaed.