21. sajandi Pärnu kuurordi traditsiooni esindab Supeluse tänava seni kõige uuem maja, mille projekteerisid Tanel Tuhal, Ra Luhse ja Tõnu Oppi arhitektuuribüroost Luhse ja Tuhal. Maja valmis 2022 aastal ja sai esialgu nimeks Miami Lounge.

Päevapiltnik Seidlitzi maja

Asudes 2022. aastal lammutama siinasunud ilmetut nõukogudeaegset teenindusmaja, paljastusid krohvi alt arhailise puitmaja palkseinad. Need olid jäänused enam kui 150 aasta vanusest majast, mille lasi omale ehitada Pärnu esimene paigaline fotograaf Seidlitz.

Fotograafia algusaegadel töötasid Pärnus, peamiselt just suviste aastalaatade ajal, vaid läbisõitvad päevapiltnikud ja nende hulka kuulus ka põhja-Rein-Vestfaalist pärit rändav fotograaf Friedrich Wilhelm Louis (Ludwig) Seidlitz (1824-1882). Esimest korda jõuab ta Pärnusse 1862. aasta suvel. Järgmisel kevadel naaseb ta Pärnusse ja seab sisse fotoateljee klaaspaviljonis Tallinna väravate juurde. Sama, 1863. aasta novembris abiellub ta Tartust pärit lihunikutütre Mathilde Charlotte Großmanniga (1840–1910) ning seab ennast seejärel Pärnus lõplikult sisse.

Eesti fotograafia ajalukku jääb Seidlitz kahes aspektis, esmalt avaldab just tema ajalehes Perno Postimees ajaloo esimese eestikeelse fotograafiaalase kuulutuse, teiseks seeläbi, et annab 1866. aastal välja esimese köidetud linnavaadetega fotoalbumi.

Arvatavasti nii kasvav konkurents fotograafia-alal kui suurenev perekond sunnib Seidlitzi otsima täiendavaid sissetulekuid ja nii avab ta 1869. aastal Pärnus kirjutus- ja joonistusvahendite äri. Arvavasti just sel ajal rajab perekond ka omale kodu Supeluse tänava alguses.

Louis Seidlitz sureb 20. mail 1882 vähki ja maetakse Alevi kalmistule vaid paariaastasena surnud poja kõrvale. Maja Supeluse tänava alguses pärivad tema lesk ja tütred Jenny Wilhelmine (snd 1864), Therese Henriette Emilie (1866), Olga Sophie (1868) ja Bertha Hildegard (1869). Seidlitzi pudupood, mis kaupleb kirjatarvete, mänguasjade ja käsitöötarvetega asjadega, jätkab oma tegevust lesk Mathilde käe all, seda kuni 1910. aasta jaanuarini mil proua Seidlitz enam kui 40 aastat tegutsenud äri maha müüb, tänab ajalehe vahendusel kõiki oma pikaajalisi kundesid ning ise vaid kuu hiljem sureb.

Maja Supeluse tänavas on pärijad müüdud juba paar aastat varem, selle ostis 1907. aastal Väike-Salatsist pärit Pärnu kaupmees Carl Neumann (1865-1932), kes laseb hoovile ehitada küllaltki esindusliku õuemaja koos kolmetoalise korteri ja verandaga (projekt aastast 1910). Sinna kolib ta ise elama, kuuetoalise korteri tänavaäärses majas üürib ta välja, nii elab siin majas ka Jacob Jacke & Co üks direktoritest Adolf Friedrich Rambach (1887- 1864), kes 1929. aastast oli siinseks Rootsi konsuliks.

Majaomaniku surma järel 1933. aastal pärib kinnistu tema poeg Herbert-Axel Neumann, kes müüb selle 1939. aastal 15000 krooni eest Saarde vallast pärit Leena Kruusmannile. Kruusmann, kes, ise elades hoovimajas, elatub vaid tänavaäärse peamaja väljaüürimisest. Vahetult enne Nõukogude okupatsiooni kinnistu omandanud Leenalt võõrandab aga uus võim hooned, nähes kinnisvara väljarentimisest elatumist mittetöise ning uute ideaalide tõttu ebaeetilise tuluallikana. Leena koos abikaasa Jaaniga jäävad üürilistena hoovimajja.

Kohalik maleklubi

Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal asustab ruumid ühendus „Puhkus ja Elurõõm” (sks k “Kraft durch Freude“), kes alates 12. novembrist 1942 paigutab siia oma maleklubi. Natsionaalsotsialistliku ühenduse ülesandeks oli kontrollida ja kujundada nii saksa rahva kui okupeeritud rahvaste vaba aja sisustamisviise, korraldades keelekursuseid, käsitööõpitube, samuti sportlikke ringe jms.

Pärnus populaarse maleklubi tegevus saab kohe hoo sisse, kui juba 22. novembril korraldatakse lähedalasuva Tütarlaste Gümnaasiumi saalis simultaan, mille annab äsja Euroopa maleesivõistlustel Aleksander Alehhini järel teiseks jäänud Paul Keres. Pärnus kasvanud malesuurmeister Kerese vastu astub 58 maletajat, kohalike kõrval ka saksa sõjaväelasi. Viigi suurmeistriga vormistavad 6 maletajat, Kerest võidavad aga vaid kaks.

Suuresti spordiga seotuks jääb maja ka järgnenud teise nõukogude okupatsiooni algusaastail, siin paiknevad nii Ametiühingute Spordiühingu «Kalev» Pärnumaa Nõukogu ning ajutiselt ka Pärnu Linna Kehakultuuri- ja Spordikomitee kontoriruumid, hiljem aga ka kõikvõimalikud muud asutused. Tundub, et tegu oli teatud mõttes reservpinnaga, kuhu paigutada kõikvõimalikke nõukogude asutusi.

1960. aastal avab teeninduskombinaat «Säde» siin naiste ja meeste juuksuritöökoja. 1966. aasta annab Elamute Valitsus hoone tervikuna kombinaadile üle ja see võtab kavva maja kapitaalse ümberehitamise teenustööde paviljoniks.

Ümberehitamine teenindusmajaks

1968. aastal valmibki ümberehitusprojekt – katusekorrus koos seal asunud kahe väikese korteriga likvideeritakse ja esimese korruse vanale palkmajale ehitatakse peale teine täiskorrus puitsõrestik-konstruktsioonis, vooderdatakse ja krohvitakse pitskrohviga. Uuenenud välimusega teenindusmaja avatakse 1971. aastal, esimesel korrusel teenustöödena jalanõude kiirparandus ja pesu vastuvõtupunkt pesumajja saatmiseks, teisele korrusele saab ruumid üks seitsmest Pärnu juuksuritöökojast. Asukoha tõttu ka puhkajate poolt kasutust leidnud teenindusmaja tegutseb siin kuni nõukogude korra lagunemiseni.   

Kõrts, restoran ja lounge

Uue vabariigi ajal avatakse siin ruumides populaarne õllerestoran «Väike Klaus». Just selle pubi ruumides koguneb 1994. aasta veebruaris aktiivgrupp Tiit Madissoni eestvedamisel, mis viib esimese taasiseseisvumisjärgse paremäärmusliku erakonna asutamiseni. Uue erakonna Eesti Rahvuslaste Keskliit (ERKL) ametlik asutamiskoosolek järgneb 12. märtsil Tallinnas Estonia kontserdisaalis, kus pärnakas Tiit Madisson valitakse ka selle esimeheks. Erakond siiski 1995. aasta Riigikogu valimistel valimiskünnist ei ületa ja lõpetab mõne aasta pärast tegevuse. Õllerestoran jätkab tegevust aastani 2012, misjärel avatakse siin 2013. aasta suveks pizzarestoran «PizzaHunt».

2022. aastal lammutatakse vana maja maha, uued majaomanikud olevat alul kaalunud ka renoveerimist, kuid selleks oli hoone liialt amortiseerunud ning nõukogudeaegsete, mitte eriti kvaliteetsete ümberehituste käigus kaotanud oma väärtuse. Uue hoone kavandas arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal, sisearhitektideks olid Hillar Mänd ja Aet Seire, esimesel tegevusaastal kandis koht nime Miami Lounge.