Kõrtsihoone olevat ehitatud samal kalevivabrikuga, s.o 1832. aastal. Seal olid sunnitud aega parajaks tegema teelised, kes ootasid pääsu üle jõe kui nahksilla klapp oli parasjagu laevade või palgiparvede läbilaskmiseks avatud. Seal peatusid voorilised, kes pidid kohendama viletsa katteplangutusega «nahksillal» viga saanud sõiduvahendeid või laskma puhata järskudest jõekallastest üles ja alla sõitmisest väsinud hobustel.
Kõrts, nagu ka sild, kuulusid Sindi mõisale ning olid väljarendituna mõisnikule oluliseks tuluallikaks. Isegi sedavõrd, et suutmatuses siia ehitada ujuvsilla asemel püsivamat silda nähti mõisniku Stael von Holsteini vastutöötamist – kui teelised sillast «ilma ootamata» üle pääseks, väheneksid nii kõrtsi tulud kui seeläbi ka mõisniku renditulud.
20. sajandi algupoolel lisandusid kõrtsile tulud lisaks teelistele ka lähedusse kolinud Sindi telliskivivabriku tööliste palgarahade arvelt. Ajapikku omandas kõrts lausa üleriigilise kurikuulsuse kakluste ja lärmitsemise poolest, et nii ümberkaudsed elanikud kui ka tellisevabriku juhatus asusid taotlema kas kõrtsi sulgemist või siis vähemalt püsiva politseivalve seadmist kõrtsi juurde. 1924. aastal vallavolikogu otsusega kõrts suleti lõplikult ning hoolimata mitmetele restoranipidajate palvetele, luba enam ei antud.
1927. aastal ruumid remonditi ja siia seati maavalitsuse poolt sisse suvine lastelaager, kuhu võeti kosuma maakonna kehvemal järjel perekondade lapsi vanuses 5 kuni 15 eluaastat. Siin suvitasid lapsed kahes vahetuses, 50 last korraga, erilist rõhku pandi laste vabas õhus viibimisele, jalutuskäikele, mängudele.
Juba järgmise aasta sügisel otsustas seni hoonet riigilt rentinud maavalitsus hooned ära osta ja paigutada majja kohalik teemeister koos masinapargiga. Lisaks seati nüüd siin sisse ka väike töökoda tsemendist truupide valmistamiseks, kuna parasjagu oli töös maanteedelt vanade puidust sildade asendamine torudega.
Kõrtsihoone süttis põlema 1941. aasta 8. juulil tulevahetuses saksa vägede saabudes. Pooleldi põlenud kõrtsihoone küll esialgu taastati, kuid hävis lõplikult sõjatules 1944. aasta septembris.
Sindi lodja kõrtsi juures, linna poolt tulles ja sillalt maha sõites paremat kätt lagedama platsi peal, Kodara küla karjamaal peeti sügiseti, oktoobri lõpus, Sindi laata. Selleks ajaks olid taludes välitööd enamasti lõppenud ja seega ka laadalkäimiseks rohkem aega, seetõttu olid Sindi laadad Lodjas küllaltki rahvarohked. Kaugemalt tulijad ööbisid ümbruskonna taludes.
Traditsiooniliselt kaubeldi Sindi laadal loomade ja põllumajandus-saadustega, linnast tulnud kaup-mehed kauplesid laada tarbeks ehitatud putkades.
Laadapidamine lõppes siin seoses kolhooside rajamisega 1950ndate algusaastail.
Täna Pärnus
Puhkajale
Business Pärnu
Professio-