Napoleon ütles oma kaaslastele 1798. aastal Egiptuses Suure püramiidi jalamil: „Kümme sajandit vaatavad teid.“
Pärnu rahvale võiks öelda: nelikümmend kuni viiskümmend sajandit vaatavad teid – mitte püramiidide kõrgustest, vaid Pärnu jõe põhjas olevast liivasest kruusast.
– Soome ajaloolane Kaarle August Soikkeli (1871–1932)
Ehituskruusa jaoks vaeses Pärnu ümbruses oli peamiseks kruusamaardlaks Sindi-Lodja, kus seda ammutati nii Pärnu kui Reiu jõe põhjast. Aastatuhandeid jõevooluga alla kandunud liiv ja kruus oli siinses Pärnu jõe põrkeveerus, kus jõgi enne lahte suubumist laugelt paremale pöörab, langenud jõe põhja, moodustades savisele põhjale mitme meetri paksuseid kruusa ja liivakihte.
Kruusa kaevandamisest kujunes kohalikele oluline elatusallikas. Töö käis nii talvel jää pealt, kui suvel vastavatest kruusapaatidest. Kruusa väljatõstmiseks olid kasutusel metallkopad, mida liigutati plokkidega vintsisüsteemi abil. Tööks läks vaja vähemalt kolme meest, üht (kes oli tavapäraselt ka kruusapaadi omanik) koppa käsitlema ning juhtima, ja kahte meest vintside peale. Tavapäraselt jõudis tööpäeva jooksul üks meeskond tõsta jõepõhjast välja kaks paaditäit materjali.
Kogenud töömehed teadsid ja tundsid Pärnu jõe voolusänge ja põhjaprofiili ning seda kust millise fraktsiooniga materjali ammutada. Jämedamat kruusa koguti ülaltvoolu Sindi mõisa alt, väiksemateralist sõredat kruusa Reiu jõesuudme ümbrusest. Peenemat, ehituseks sobilikku liiva aga Pärnu jõest Waldhofi ja Niidu metsa vahelisest sängist, kuhu jõevool oli selle kui kergema kõige kaugemale kandnud.
Jõepõhjast väljapagerdatav kruus tegelikult kõige parema kvaliteediga ei olnud, sisaldades liialt palju orgaanilisi aineid. Nii tuli Sindi-Lodja silla valamiseks tuua betoonivalu jaoks sobilik kruus raudteed pidi Tori-Selja karjääridest. Küll aga kõlbas jõepõhjast ammutatud kruus väga hästi näiteks Pärnu tänavate katmiseks (prügitamiseks).
Jõe põhjast ammutatud puistematerjalist leidis esimesna kiviaegseid esemeid 1901. aastal arheoloogiahuviline Pärnu linnatapamaja direktor Eduard Glück (1866-1918). Kui paar aastat hiljem asuti parema ligipääsu tagamiseks Sindi aurutellisevabriku sadamale süvendama Reiu jõe-suuet, oskasid siinsed muinsushuvilised juba tähelepanelikumalt põhjast väljakaevatud materjali jälgida. Siit leiti hulgaliselt luu- ja kiviesemeid, mis olid segatud ka töötlemata loomaluude, tulekivikildude ja keraamika fragmentidega. Pärnu Muinasuurimise Seltsi liikmete kogumistöö tulemusel oli 20. sajandi teiseks kümnendiks Pärnus Eesti kõige esinduslikum kiviaja esemete kogu (üle 1800 leiu), mis sai Pärnu Muuseumi kollektsiooni osaks.
Leidude väga suur hulk ja mitmekesisus andis alust arvata, et siinsete jõgede kallastel on inimesed juba kiviajal elanud. See viis nii kohalikke harrastusarheolooge kui hiljem ka Tartu Ülikooli arheolooge kaevamistele Reiu jõesuudme ümbruse kallastel, püüdes avastada sealt nende leidudega seonduvat kultuurkihti. Mitmete üksikleidude kõrval aga veel asulakohti tol ajal tuvastada ei suudetud.
Täna Pärnus
Puhkajale
Business Pärnu
Professio-