Pärnu jõe alamjooks Reiu jõesuudme piirkonnas on Eesti kõige rikkalikumaks kiviaegsete leidude alaks. Eeldades, et need esemed võiksid pärineda siinsamas jõe kaldal paiknenud asulakohtadest, võeti alates 1905. aastast ette mitmeid arheoloogilisi kaevamisi, mida vedasid eest Pärnu Muinasuurijate Seltsi koondunud baltisakslastest ajaloohuvililised. Asulakohti aga esialgu leida või neid ära tunda ei osatud. Kuniks alles 1967. aastal avastati kiviaegse asulakoha jäänused pealtpoolt Sindi paisu, kunagise Pulli talu maadelt.
Siin, Reiu jõe suudmealalt aga alles 2000. aastal, kus ajaloohuvilise koolipoisi Lauri Mikkelsaare (1984 – 2001) kogutud juhuleiud jõekaldalt viisid proovikaevamisteni, misjärel avastati mitmemeetriste settekihtide alt paarikümne sentimeetri paksune orgaaniline huumuskiht, millest leitud tulekivikillud ja luutükid viitasid selgelt inimtegevuse jälgedele.
2001. aasta kevadest olid arheoloogid Pärnu jõe ääres Sindi-Lodjas ning mitme suve jooksul läbi viidud põhjalike arheoloogiliste kaevamiste käigus tuvastati mitu muistset asulakohta.
Esialgu eeldati, et avastatud asulakohad võiksid olla sama vanad või vanemadki kui Pulli asula. Sellele viitas samast jõekaldast juhuleiuna kogutud varamesoliitikumist pärinev tulekivist nukleus ehk töötlemisjälgedega tulekivitükk. Hilisemate analüüside põhjal dateeriti need asulakohad siiski mesoliitikumi keskpaika.
Sindi-Lodja I asulakoha vanimad asustusjäljed pärinevad perioodist 7100-6700 aastat eKr. Asulakohast olid elanikud sunnitud lahkuma pealetungiva mere tõttu, mis oma kõrgeima taseme ajal ulatus Sindini.
Teise avastatud asulakoha, Sindi-Lodja II paarikümne sentimeetri paksune leiurohke kultuurkiht sisaldas hulgaliselt loomaluid. Kriiska hinnangul on neist eriti huvitavad hülgeluud, sest sellest asulast ja Sindi-Lodja II-st leitud hülgeluud on Eesti vanimad märgid hülgepüügist.
Lisaks avastati 2001. aastal kolmas asulakoht, mis siiski dateeriti kahest eelmisest nooremaks, see pärineb neoliitilisest nöörkeraamika kultuurist ning oli kasutusel u 4000-3200 a eKr. Asulakohana sai see tähiseks Sindi-Lodja III.
Pärnu jõe alamjooksu eelajalooline asustuslugu
Peale jääkatte taandumist (ligikaudu 12500 aastat tagasi), paiknes tänase Läänemere basseinis liustike sulaveest moodustunud ning ookeanist eraldatud järv, nn Balti jääpaisjärv. Selle veetase oli tänasest meretasemest oluliselt kõrgem ning rannajoon jooksis kusagil Kilingi-Nõmme – Suure-Jaani – Rapla vahel. Kui jätkuvast jää sulamisest vett kogunud järv murdis ligikaudu 9700 aastat eKr omale tee tänase Kesk-Rootsi kohal maailmamerre, siis selle tagajärjel alanes veetase katastroofilise kiirusega (kokku ligikaudu 25 meetri võrra). Siinne ümbruskond vabanes veest ning rannajoon tõmbus kusagile praeguse Pärnu lahe keskpaika. Tänase Läänemere kohal kujunes välja Joldiameri.
Umbkaudu 9000 a eKr mere ühendus ookeaniga taas katkes, seda tänu kiirele maakerkele jääkattest vabanevas Skandinaavias, ning alguse saab järgmine etapp Läänemere kujunemises nn Antsülusjärvena. Selle algfaasis, ligikaudu 9000–8550 aastat eKr, võeti tõenäoliselt hooajalise laagripaigana kasutusele seni vanim avastatud asulakoht Eestis – Pulli asulakoht. Et jätkuvalt lisandus Antsülusjärve liustike sulavett, hakkas järvepind tasahilju kerkima ning tõenäoliselt just seetõttu tuli tollastel asukatel Pulli laagripaik maha jätta. Pulli asulakoht mattus aastasadade jooksul mitmemeetriste settekihtide alla.
Ligikaudu 8300–8200 a eKr saavutas jätkuvalt Skandinaavia liustike sulamisest vett koguv Antsülusjärv nii kõrge taseme, et hakkas Taani väinade kohal ookeani voolama. See tõi taas kaasa veetaseme languse, tõmmates rannajoone kusagile siiasamasse Reiu jõesuudme kanti. Just sel ajal, nn Litoriinamere perioodil, võeti kasutusele paigad tollasel rannikul, mis praegu tuntud Sindi-Lodja I asulakohana (kasutusel u 7000–6700 aastat eKr) ja eelmisest sellest 400 m ülesvoolu asuv Sindi-Lodja II (kasutusel u 6900 aastat eKr) asulakoha nime all. Et aeglasema maakerkega Edela-Eesti alad ujutati maailmamere veetaseme tõusu tõttu taas tasapisi üle, siis need kaks mesoliitilist asulakohta mattusid järgnevate aastatuhandete jooksul vee- ja tuuletekkeliste setete alla.
Hülgeküttide elupaik
Mesoliitiliste asulakohtade Sindi-Lodja I ja Sindi-Lodja II näol oli tõenäoliselt tegu aastaringses kasutuses olnud elupaikadega, kus oli võimalik küttida nii metsas kui kalastada nii meres kui jõe ääres. Siin elanud inimesed sarnanesid välimuselt tänapäeva inimesele, neil oli tõenäoliselt väljakujunenud kõnekeel ning ka reguleeritud ühiskonnakorraldus.
Asulakihtidest leitud loomaluude järgi on kindlaks tehtud, et siinsed elanikud küttisid peamiselt metssigu, aga ka põtru, ürgveiseid, hirvi, jäneseid kopraid aga ka muid ulukeid. Samuti kütiti linde ja püüti kala. Arvatavasti just sel ajal algas ka ajajärk, mil asuti esmakordselt jahtima mereimetajaid – just siit asulakohtadest on leitud vanimad jäljed hülgeküttimisest siinses piirkonnas.
Siin jõekaldal seni avastatud kolm asulakohta pole kindlast ainsad piirkonnas – maa sees võib peidus olla veel palju huvitavat. Kui 2024. aastal, valmistamaks ette uue silla rajamist Reiu jõesuudmes, võeti ette arheoloogilised uuringud, tuvastati proovikaevamise käigus enam kui 4 meetri paksuse settekihtide all arheoloogilise kultuurikihi olemasolu.
Nii asulakohad, kui kogu metsa-ala maantee ja jõe vahel on kaitseala.
Täna Pärnus
Puhkajale
Business Pärnu
Professio-