Kuivõrd jõed on loodusliku takistusena oluliseks taktikaliseks tõkkeks rinde kindlustamisel, siis on ka Pärnu jõe alamjooksu kaldaile kaevatud kaitseliine toetavaid kaevikuid mõlemal pool jõge. Ka siin, Paikuse-poolsel kaldal, on militaarpärandina säilinud ja maastikus tuvastatav poole kilomeetri pikkune kaitsekraav.
Pühapäeval, 22. juunil 1941. aastal algas teine maailmasõda. Nõukogude okupatsioonivõimud arvestasid sõjategevuse kandumisega Eesti alale ning juba 28. juunist oli asutud rajama tankitõrjekraave ja kaevikuid ümber Pärnu linna.
Kiireks läks alates 4. juulist kui peale raskeid lahinguid Koiva jõel otsustas Punaarmee tõmmata oma 8. väekoondis tagasi uuele kaitseliinile Pärnu-Viljandi-Emajõe joonel. Seda uut kaitseliini toetasid Pärnumaal looduslike tõketena soomassiivid ja siinse jõgikonna jõed ning lisaks ka rajatavad kaitseliinid ulatuslikul maa-alal Reiust üle Vaskrääma ja Põlendmaa kuni rabani.
Nüüd anti käsk ilmuda tööle nii linna kui maakonna elanikele. Kohustatud olid selleks kõik täiskasvanud – mehed kuni 60. ja naised kuni 55. eluaastani, kõik kes polnud hõivatud sõjaseisukorda arvestades strateegiliselt olulistes ametites. Nii kaasati mullatöödele tuhandeid tsiviilelanikke kindlate lõikude vahel brigaadidesse jaotatuna. Kindlustuste rajamise üldkoordinaatoriks oli Tallinnast komandeeritud ametiühingujuht Voldemar Sassi ja kindlustustööde staap paiknes Raeküla koolimajas.
Töödega lõplikult valmis ei jõutud, kuna enne jõudsid Mõisaküla ja Kilingi-Nõmme kaudu 8. juuli hommikuks Pärnusse sakslaste 26. armeekorpuse eelväed ooberst Wilhelm Ullerspergeri juhtimisel. Sakslasi olevat hämmastanud nii Punaarmee väeosade puudumine Pärnus kui ka jõgedel tervena püsinud sillad.
Kindlustöid organiseerinud Voldemar Sassi hukkus koos kaaslastega samal päeval, 8. juuli lõuna-ajal Sindi-Lodja sillal. Tööde ülevaatuselt linna naastes puudus neil arusaam rinde olukorrast ning nende autot tabas Saksa tankitõrjekahuri mürsk. Põlemasüttinud autost elusana keegi ei pääsenud, nende säilmed maeti esmalt samasse maantee kõrvale ning hiljem ümber ühishauda Pärnu Vanas pargis.
1944. aastaks oli sakslaste sõjaline edu täielikult pöördunud. 16. septembril andis Hitler käsu mandri-Eesti maha jätta ja selleks käivitati operatsioon «Aster». Siit Sindi-Lodja kaudu liikusid Kesk-Eestist taganevad saksa väed Riia suunas ja neid olevat jätkunud tervelt nädalaks.
22. septembri õhtul toimus Vene lennuväe rünnak Pärnule, sakslaste põgenemine üle Sindi-Lodja silla kestis aga veel järgmisel, 23. septembri hommikul. Viimased lahkujad õhkisid hommikul kella 10 paiku esmalt betoonsilla Türgi ojal ja seejärel, pool tundi hiljem Sindi-Lodja silla. Keskpäevaks lasti õhku ka sillad Pärnus.
Sarnasel kujul algsega taastati Sindi-Lodja sild 1955. aastal, 1957. aastaks ehitati uus betoonsild ka Türgi ojale.
Samal päeval, mil õhiti Sindi-Lodja sild ehk 23. septembril 1944, jõudsid ligikaudu kella 16 paiku neli või viis nõukogude armee tanki Sindi poolt Türgi oja lõhutud sillani. Kui sellest ojast sõideti lihtsalt läbi, siis pidama jäädi Sindi-Lodja silla varemete ees. Reiu jõest üle pääsemiseks tuli sõita vana Reiu mõisa juurde, kus koolmekohast pääseti läbi. Järgmiseks õhtuks ehitati valmis ka ajutine purre Reiu jõesuudmesse.
Meenutamaks siitkaudu Pärnu linna suundunud tankikolonni ning tähistamaks «vabastamise» 25. aastapäeva, avati 23. septembril 1969. aastal kohalike võimude poolt Sindi-Lodjal monumendina postamendi otsa asetatud tank T-34/85. Kuigi nõukogude propaganda püüdis väita, et just see tank osales 23. septembril 1944. aastal Pärnu «vabastamises», selgus hiljem, et tanki valmistamisaastaks oli tegelikult 1945.
Mälestusmärk, üks viiest ENSV tank-monumendist, likvideeriti 10. oktoobril 1990, tank ise aga seati hiljem töökorda ja on nüüd eksponaadina kasutusel vabadusvõitluse muuseumis Lagedil.
Täna Pärnus
Puhkajale
Business Pärnu
Professio-