Pärnust lahkudes pidime läbima Sindi männimetsa, mis oli tuntud selle poolest, et seal varjusid paljud röövlid ja mõrtsukad…
– Reisikirjeldusest ajalehes Sakala, 12. juuli 1919
Hetkel seisad kunagisel Pärnu linnast Tori ja Vändra kaudu Paidesse suundunud postimaanteel. Tee sai alguse Raekülast Riia kiviteelt ning seda hinnati üheks tihedama liiklusega maanteeks Põhja-Liivimaal, ühendades Pärnu jõe valg-ala viljakamad ning jõukamad piirkonnad väljaveosadamaga Pärnus.
Üle Reiu jõe tulles pööras ajalooline maantee algselt Lodja kõrtsi juurest vasakule, kulgedes piki jõeserva läbi Sindi männiku ning Sindi mõisasüdame vabrikuasula suunas. Tegemist oli liivase pinnasteega, mis eriti kevadeti oli raskete vabrikuvooride tõttu pehme ja auklik. Nimelt, kuna Pärnu jõgi oma alamjooksul oli laevatatav kuni Reiu suudmeni, tuli Sindi kalevivabriku toodang laevadele laadimiseks vedada Reiu jõesuudmesse.
Osalt just vabrikuvalitsuse survel ja Liivimaa teedekapitali toel asuti 1910. aastal rajama uut kiviteed uuele trassile (tänane maantee Sindi-Lodja ja Paikuse vahel). Ühtlasi tuli ehitada ka väike raudbetoonsild Sindi mõisa ojale (Türgi oja). Sellest peale hakkas vana maantee rohtuma, leides ajutist kasutust vaid kivitee kapitaalsemate remontide ajal.
Taliteed Viljandi ja Pärnu vahel
Enne raudtee- ja autotranspordi kujunemist käis peamine kaubavedu vooridena talveperioodidel piki taliteid. Neid mööda liikusid vilja-, lina-, metsa- ja viinavoorid, soola- ja rauakoormad… Talivoorid üle külmunud soode ja piki jäätunud jõgesid lihtsustasid raskete koormate vedu võrreldes sillutamata teedega suvisel ajal, samuti lühendasid nad olulisel määral vahemaid.
Üks Eesti olulisemaid taliteede võrke kujunes välja üle soomassiivide Viljandi ja Pärnu vahele. Selle peamised harud kulgesid, olenevalt täpsest lähtekohast kas üle Tõramaa Tori kaudu või üle Kikepera raba Sikasselja kõrtsi suunas. Mõlemate teede lõppsihiks oli aga Sindi-Lodja, kus nahksilla juures jõesuudmes laskuti jõejääle ning viimane lõik Pärnu linnani sõideti juba piki kinnikülmunud jõge.
See otsetee lühendas Pärnu ja Viljandi vahemaad pea veerandi võrra. Kui 1930ndatel asuti rajama uut maanteed Viljandist Pärnusse, märgiti selle lõpp-punkt maha just Sindi-Lodja kõrtsi juurde. Vahemaaks kahe linna vahel, sellel kahjuks rajamata jäänud maanteel, oleks tulnud veidi alla 70 kilomeetri.
Taliteede tähtsus langes esmalt koos raudteevõrgu väljaehitamisega, täielikult aga koos hobuveoste lõpliku asendumisega autotranspordiga 1950ndatel aastatel.
Kitsarööpmeline raudtee
Paralleelselt Lodja ja Paikuse vahelise maanteega jookseb vana kitsarööpmelise raudtee tamm.
Varasemalt läbi Mõisaküla ja Viljandi viinud Pärnu ja Tallinna vahelise raudteeühenduse lühendamiseks asuti 1925. aastal ehitama uut raudteeliini Lellest Pärnusse. Liin avati 16. veebruaril 1928. aastal ning see lühendas oluliselt senist 15tunnist sõiduaega Tallinna ning Pärnu vahel. Ka põhiliiklus Sindi ja Pärnu vahel käis nüüdsest raudteel.
Aastaks 1973 asendati Lelle–Pärnu kitsarööpmeline raudteelõik laiarööpmelisega, ja see suunati enne Sindit uuele trassile Tammiste kaudu ning sealt alates 1976. aastast üle Papiniidu silla Raekülla. Seoses ümberehitustöödega oli Sindi ja Pärnu vaheline raudteeühendus oli likvideeritud juba varem, 1969. aastal.
