„Nagu võimas kaar, võlvub sild ühelt jõe kaldalt teisele, jättes selle alla vaba ja takistamatu läbipääsu paatidele ja igasugustele väiksematele veesõidukitele, samuti kevadisele jääle.“
Ajaleht Pärnu Päevaleht, 8. aprill 1932
Kohanimi ‘Lodja’ tuleneb parvest ehk kaldast köit pidi tiritavast lodjast, millega teekäijaid ning hobuveokeid tasu eest üle jõe veetakse. Reiu jõesuudmes paiknes parvekoht tänasest kaarsillast veel paarkümmend meetrit allavoolu. Tegu oli küllalt lihtsa vahendiga, mis teelistele või osutuda siiski küllalt ebamugavaks, eriti just sügisel enne jõgede jäätumist ja kevadel suurvee ajal, mil parveühendus oli päevade kaupa takistatud.
Arvatavalt 19. sajandi lõpul asendataks parv suveperioodiks püsivama ühenduse tagamiseks ujuvsilla ehk nahksillaga. Silla ujuvuse ja kandvuse tagasid jämedad aluspalgid, millelele oli naelutatud paksudest plankudest sõidutee. Silla keskossa oli jäetud äraujutatav sillaklapp paatide ning palgiparvede läbilaskmiseks. Sarnaselt lodjaga, oli ka nahksillast ülesõitmine tasuline, raha kogus silla Sindi mõisalt rendilevõtnud sillarentnik.
Võrreldes varasema lodjaga võimaldas nahksild küll kiiremat ülepääsu, kuid tülikas oli nii selle iga-aastane pealepanek ja mahavõtmine, kui sillaklapi igapäevane avamine nii laevade kui palgiparvede läbilaskmiseks. Ettepanekud püsivama silla rajamiseks jäid siiski tagajärjetuks, osalt kahtlustati selles just Sindi mõisa omaniku, maanõunik Stael von Holsteini vastuseisu, kes püüdis säilitada nii talle kuuluva parve kui kaldapealse kõrtsi renditulusid.
1930. aastal võttis maakonnavalitsuse teedeosakond vana nahksilla enda hallata ning ülekäigu eest sillaraha võtmine lõpetati. Nüüdsest asuti tõsisemalt ka tegelema püsiva sillaühenduse rajamisega.
Silla kavandas Peterburis tehnilise hariduse omandanud ja alates 1924. aastast Pärnu maavalitsuses teede ja sildade insenerina töötanud Nikolai Gustav Leyden. 3. augustil 1932. aastal andis maavalitsus kõik Sindi-Lodja silla ehitusmaterjalid üle silla ehitajale Mihkel Kasele ja juba samal päeval algasid ehitustööd. Töötati kohati kuni kolmes vahetuses ning osa betoonivalu töid tehti erandkorras ka talvel.
65 meetri pikkune ja 5 meetri laiune Sindi-Lodja betoonist kaarsild valmis juba järgmise aasta sügisel ning avati 5. novembril 1933. Seda hinnati Eesti kõige ilusamaks sillaks.
Vana nahksilla müüs maavalitsus 100 kroonise alghinnaga oksjonil maha, see parvetati mööda jõge Pärnusse, kus lõigati ehitusmaterjaliks.
Sindi-Lodja sild purustati teises maailmasõjas rinde ülemineku käigus – lahkuvad saksa armee väeosad õhkisid silla 23. septembril 1944, veidi enne keskpäeva. Aastaid teenis liiklejaid jõesuudmes ajutine puitsild, kuniks 1955. asuti betoonsilda taastama Leningradi
Sojuzdorprojekti poolt silla vanade kaarte vundamentidele ning algsele sarnases kujus, kuid nüüd juba 7 meetri laiusena.
