Nõukogude-aegsete ümberehituste järel õhulised klaasverandad, kõrge torni ja pitsilise dekoori kaotanud ilmetu maja oli algselt Supeluse tänava uhkeim puitvilla, selle ehitas tegelik riiginõunik, insener Wassili Nasarow.

1881. aastal viis jääminek Pärnu jõest kaasa hulgaliselt seal talvitunud laevu ja praame, neid purustades ning kaldale paisates. Seejärel otsustatakse ette võtta sadamas põhjalikud ümberehitustööd, seda kutsutakse juhtima gruusia päritolu teedeinsener Wassili Petrowitsch Nasarow (1844-1924), kes sarnased tööd oli hiljuti lõpetanud Liibavi (Liepaja) sadamas.

Pärnu sadamasse ehitatakse nüüd uus puitkai ja faarvaater süvendatakse 18 jalani (u 5,4 m). Teise suurema tööna võetakse ette vana rootsiaegse vallikraavi süvendamine laevade ning nahksilla talviseks hoiustamiseks. Tööde elluviimisel on oluline roll riigi toetusel ning aastast 1874 Vene impeeriumi teedeministriks nimetatud Pärnust pärit Konstantin Possieti (1819-1899) isiklikul hoolel Pärnu sadama- ja kaubandustingimuste parandamiseks. Minister Possiet, kes oma külaskäigul 1886. aastal peatub Uulus maanõunik Stael von Holsteini mõisas, sõidab 11. juulil aurikul Pärnusse isiklikult sadamas läbi viidud ehitustöid inspekteerima ning jääb töödega väga rahule Tänutäheks osutatud tähelepanule oma sünnilinna suhtes, otsustab linnaduuma sama aasta detsembris paluda teedeministril vastu võtta Possieti Pärnu linna aukodaniku tiitel.

Väinatammi ehitaja

1889. aasta algul sõidab Nasarow järgmise ülesandega Kuressaarde eesmärgil selgitada välja, kas mõistlikum oleks püüda süvendada sealset vana sadamat või ehitada uus sadam Roomassaarde. 1891. aastal alustataksegi Roomassaare sadama ehitusega ning ehitustööde juhatajaks määratakse Nasarow. Sadam valmib 1894. aastal ning samal sügisel võtab Nasarow üle ka juba alustatud kuid korralduslikesse raskustesse sattunud Väikese väina tammi ehitamise. Tööd tehakse ligikaudu paarisaja töölisega nii suviti kui ka talvel, kasutades täiteks muu hulgas nii Muhu linnuse vallist kui Maasilinna ordulinnuse müüridest pärit kive. Valminud kolme sülla laiune ja 1625 sülla (3,5 kilomeetri) pikkune tamm Muhu saare ja Saaremaa vahel avatakse 15. juulil 1896. aastal (vkj) ning nimetatakse ettevõtmise patrooni, vahepeal surnud Liivimaa kuberneri Mihhail Zinovjevi auks Zinovjevi sillaks.

Alates 1. jaanuarist 1897 luuakse spetsiaalne sadamaehitusvalitsus keskusega Pärnus ja osakondadega Kuressaares, Haapsalus ning Heinastes. Selle juhiks määratakse riiginõunik insener Nasarow. 1908. aastal täitub inseneril 30. teenistusaasta, tänutäheks selle eest hakatakse Pärnu Vallikraavis paiknevat talvesadamat nimetama linnavalitsuse otsusel ja kuberneri ning ministeeriumi ametlikul loal kui «Insener Vassili Petrovitš Nasarovi sadam». 64aastane mees lahkub teenistusest pensionile.

Noores Eesti Vabariigis taotleb Nasarow 1922. aastal omale Eesti Vabariigi kodakondsust, tema avaldusele kirjutab resolutsiooni riigivanem Päts isiklikult, kes märgib et elatanud Nasarow on juba eakas mees kel hauaplats valmis vaadatud, et võiks vanahärra soovile vastu tulla ning ta enne surma Eesti kodanikuks vastu võtta.

Eaka lesestunud mehena kingib oma suure kinnistu kolme elusolevale lapsele, peale mehe surma 1924. aasta veebruaris kinnistataksegi see kolmes mõttelises osas Maria Vassiljevale, Ekaterina Kamõshevile ja Peeter Nasarowile. Wassili Nasarow sureb 1924. aastal

Villa Villi ja kohvik Elionora

Nasarowi pärijad annavad maja üürile, 1927. aastal avab senine Pärnu hotelli Central pidaja, Saulepist pärit Willem Strickwald (1882-1931) siin pansioni Villa «Villi». Maja teisele korrusele seatakse suvitajate majutamiseks valmis 11 tuba ja esimesel korrusel kaht avarat saali ning verandat hõlmav suvekohvik, mis saab tema tütre järgi nimeks «Elionora». Kohvik avatakse teisel suvistepühal klassikalise muusika kontserdiga ja järgnenud suvel leiab söögisaal ajaleheveergudel kiitust kui üks parimaid lõunatamise paiku suvitajate jaoks. Majutusäri aga ilmselt jalgu alla ei võta, nii pannakse juba 1929. aasta sügiseks äri kinni ja maja omanikud otsivad ruumidele uusi üürilisi.

Tervise» seltsimaja ja esimesed meistrivõistlused Jo-Jo’s

Võttes eeskuju inglise spordiklubidest, võtab alates 1929. aasta oktoobrist maja esimese korruse endale klubiruumideks Pärnu kõige vanem spordiselts «Tervis». Spordiseltsi jalgpalliosakond korraldab just siin majas Eesti esimesed Jo-Jo meistrivõistlused – 1932. sügisel jõuab Pärnusse kogu maailma vallutanud massihullus Jo-Jo, keset päeva võis näha tänavatel Jo-Jo-haigeid (keda narrivalt kutsuti ka «jo-joodikuteks») kettakest kirglikult viibutamas.

Tervise seltsimajas 6. novembril 1932 toimuvatel võistlustel kirjutab Eesti rekordi ja meistritiitli oma nimele Cesar Andreesen (1914-1941) 5882 korraga, aega võttis see tal 2 tundi ja 53 minutit. Nagu moehullustega ikka, järgmiseks suveks oli mäng moest läinud.

1934. aastal kaalub riik maja ostmist politsei puhkekoduks, sarnaselt kaitseväelaste eeskujule, kes sama aasta kevadel olid ostnud puhkekoduks Villa Bellevue Promenaadi tänaval (Tammsaare pst). Linnavalitsus aga seda ideed ei toetanud, kuna suvituskorterite kriis suvituslinnas oli hakanud pidurdama kuurordi arengut.

Natsionaliseerimine

Maja Supeluse 7 võõrandatakse Nasarowi lastelt 1940. aastal. Sõja järel on maja, nagu kõik suuremad hooned Supeluse tänaval esialgu sõjaväe kasutuses, 1952. aastast läheb üle majavalitsuse bilanssi ning majja ehitatakse kokku kaksteist korterit. Selle nimel ehitatakse tubadeks ka senised klaasverandad. Maja kaotab mitmete ümberehituse käigus kogu oma pitsilise dekoori.