MARIE AUSTERI MAJA

Hooneregistri andmetel on tegu 1845. aastal ehitatud elamuga, mille ehitajat ja esimest omanikku kahjuks teada ei ole. Hoone on algselt tavapärane nö slobodaa-tüüpi elumaja, mida 19. sajandi lõpuaastail laiendatakse tiibehitistega.

 

1889. aastal on maja müügis, seda pakuvad mõned aastad varem surnud praakeri Carl Wilhelm Fröhlichi (1833-1883) pärijad. Uueks omanikuks saab mõned aastad varem Pärnusse kolinud Marie Helene Auster (1833-1921), Suure-Kõpu köstri lesk Viljandimaalt.

 

 

Perekond Austerid

Kuigi Austerite perekond määratles Pärnus end sakslastena, on nad tegelikult pärit täiesti maarahva hulgast – esiisa Paap Auster (1781-1845) oli talupidaja Põlva lähedal Moostes (Moisekatsi), kes Kauksi külakooli koolmeistrina püüdis anda samas oma poegadele paremat haridust. Nii sai ühest pojast – Samuel Austerist köster-kooliõpetaja Rannus ja teine poeg, Peter Julius Auster (1820-1881) köstriks ja kooliõpetajaks Suure-Kõpu koguduses Viljandimaal. Seal abiellub Peter Julius kohaliku talutütre Mariega ning kasvatavad üles kaheksa last. Pea 40 aastat kogudust teeninud köster sureb 1881. aastal ja kiriku seinale paigaldatakse seal tänini püsinud mälestusepitaaf.

Marie Auster kolib peale mehe surma Viljandimaalt Pärnusse, tõenäoliselt oma vanima poja juurde – Ernst Herman Johannes Auster (1857-1924) tegutseb juba sel ajal kaupmehena Pärnus. Oma vabast ajast laulab ta kohalikus meeskvartetist, mis peale esinemist 1880. aasta suvel troonipärijale, suurvürst Aleksandrile (ehk hilisemale Aleksander III) kui teda võõrustat kammerhärra Stael von Holsteini Uulu lossis, sai nimeks Pärnu keiser-kvartett.

1889. aastal omandab Marie Auster Supeluse tänavale selle maja ja mõned aastad hiljem tellib projekti majale juurdeehituste tegemiseks maja saab juurde ühele küljele toa ja merepoolsele küljele uue sissepääsu koos eeskojaga. Üheltpoolt võib olla eesmärgiks üürida mõni tuba välja supelkülalistele, teisalt Venemaalt Eestisse Marie vanim tütar, koduõpetaja kutse omandanud Alma Wilhelmine Mathilde Auster (1852-1925). Too asub elatist teenima prantsuse keele tunde andes ja avab siin Supeluse tänava kodumajas 1905. aastal laenuraamatukogu.


Vendade Austerite korgivabrik

Marie vanuselt teine poeg, Hugo Paul Samuel Auster (1859-1935), alustab aga juba 1888. aastal väikese korgivabrikuga. Korgipuu koorest välja lõigatud toodang läheb eelkõige Pärnu pruulikodadele pudelite korkimiseks. Ettevõtmine käivitub edukalt ja peagi tuleb seda asutada laiendama, Hugo Paul kaasab ettevõtmisse oma vanema venna Ernsti ja ettevõte nimetatkse ümber vendade Austerite vabrikuks (Korkenfabrik „Gebrüder Auster“). Perekond omandab hulgaliselt kinnistuid Roosi ja Pärna tänavate ristmiku ümbruses, sinna rajatakse suurem, algselt ühe ja hiljem kahe korrusega tööstushoone, mis on säilinud tänaseni (Roosi 3).

Enne Esimest maailmasõda annab korgivabrik tööd ligi 200 inimesele, toodangut turustatakse kogu Venemaal. Korgivabrik hakkab masinate käitamiseks juba 1904. aastal kasutama elektrit, elektrivalgust jagatakse ümbruskonna elumajadesse ja elektrivalguse ka vabrikust ka Pärnu Supelasutuse hoone.

Vanem vend Ernst sureb 1924 aastal, aga ettevõte jätkab tegevust, valmistades korgipuu koorest igasuguseid pudeli- ja vaadikorke, õngekorke, päästerõngaid, võrguujukeid, korktaldu ja -kontsi saapatööstustele jms. Kui ettevõtte asutaja Hugo Auster ise 1935. aasta lõpul sureb, saab ettevõte omanikuks tema vanima tütre Elisabeth von Wahli (1900-1981). Veel enne teist maailmasõda laiendatakse tootmine kunagise piiritusevabriku hoonesse, kus täna tegutseb Tartu ülikooli Pärnu kolledži raamatukogu.

Maja Supeluse tänaval

Kuigi ema Marie Auster on 1921. aastal surnud, on väike maja Supeluse tänava ääres jätkuvalt perekonna käes, ametlikult kuulub see pojatütar Elisabeth von Wahlile. Alles 1939. aastal otsustatakse maja maha müüa ning selle ostab Karksi vallast pärit Jaakob Karu (1885-1961). Endised omanikud lahkuvad samal aastal ümberasumise käigus Saksamaale.

Maja Supeluse tänaval on piisavalt väike, et seda Jaakob Karu käest nõukogude võim ära ei võta, tema surma järel 1961. aasta algul pärivad maja esialgu tema kaks õde, hiljem on maja veel korduvalt omanikku vahetanud.

Otsi siit

Puhkajale

Konverents

Professionaalile