Supeluse 23 villa seondub Pärnu ühe 19. sajandi jõukama perekonnaga. 1896. aastal eraldatakse suurest Oscar Bööcke kinnistust 1476 ruutsüllane krunt ja selle ostab Pärnu kaupmees ja suure kaubakontori pärija Carl Heinrich Ammende.

Perekond Ammende

Perekonnale Eestis pani aluse 1794. aasta paiku Saksamaalt Pommerist Pärnusse ümber asunud tislermeister Christian Ludwig Amende (1767–1848). Tema noorem poeg Jacob Diedrich Ammende (1811–1898) omandab peale kohaliku kreiskooli lõpetamist õpipoisina kogemusi Tallinna ja Riia kaupmeeste juures, naaseb 1836. aasta lõpul kodulinna ja asutab siin omanimelise kaubandusliku ettevõtte. Edukalt kaubeldes tõuseb tõuseb ta suurkaupmeheks, rae liikmeks ja suure gildi oldermanniks. Tema äri paikneb Pärnu kunagise vana turuväljaku servas, mida, peale seda kui ta on aastate jooksul omandanud suurema osa platsiäärsest keskaegsest hoonestusest, hakati lausa ajuti kutsuma Ammende platsiks.

Üks tema poegadest, Carl Heinrich Ammende (1831–1901) avab 1865. aastal koloniaalkaupade poe Rüütli ja Nikolai tänavate nurgal (nn noore Ammende pood), varustades Pärnu linna- ja maarahvast kõikvõimalike sissetoodud kaupadega (toidu-, tekstiili-, kummi-, naha- jm kaubad). Sellega andis poeg oma panuse, et Ammendede perekonnast saab 19. saj lõpuks Pärnu üks kõige jõukamaid ja mõjukamaid perekond, kelle tegevuse haare ulatub LääneMarie Ammende villa

Euroopast kuni Samarkandini Venemaal. Pärast kaubamaja rajaja, vana Ammende surma 5. juunil 1898 aastal lähebki kaubakontori pidamine tervikuna üle Carl Heinrichile.

1896. aastal ostab Carl Heinrich Ammende Supeluse tänava äärde ehituskrundi Oscar von Bööcke käest, tellib suvila projekti ja kohe asutakse ka ehitama uhket kahekorruselist suvemaja, mille kummalegi korrusele kavandatakse mitmete rõdude ja verandadega suured viietoalised korterid. Paraku sureb Carl Heinrich juba 1901. aastal, ja kui kaubakontori pärib tema noorem vend Hermann Leopold, siis villa Supeluse tänaval läheb lese, Marie Emilie Ammende (snd Brempel) omandusse. Järeltulijateta lesk elab ise koos kahe vanatüdrukust õega linnamajas, Nikolai tänav 9, kuid üheks nende elatusallikaks saab võimalus suvemaja kortereid välja üürida. Talviti, kui üürilist ei leita, seisab maja tühjana.

Suvilakratid

1935. aasta alguses ületab uudisekünnise nahaalse kuritöö avastamine – talvel tühjana seisev villa on arvatavasti mitme kuu jooksul tühjaks varastatud. Ära on viidud kõik väärtuslik mõlemalt korruselt – kaasa arvatud mööbel, kroonlühtrid, vaibad, peeglid, sööginõud ja voodipesu. Kahtlustatavatena võetakse kinni viis Pärnu noormeest vanuses 16-22 eluaastat ning jõuku hakatakse kutsuma suvilakrattideks. Karistusena määratakse esialgu kõigile osalenutele kaks kuni neli aastat vangistust, kuid hiljem ringkonnakohus lühendab karistusmäärasid. Õigeks mõistetakse üks vanakraamiga kaubelnud ja teadlikult varastatud kraami kokkuostmises süüdistatud vanaproua.

Sanatooriumi elamu

Nõukogude võim võõrandab maja, nagu kõik suuremad villad rannarajoonis. 13. märtsist 1941. allkirjastab Eesti NSV Rahvakomissaride nõukogu esimees Johannes Lauristin määruse, millega endine Marie Ammende villa läheb Ametiühingute Kesknõukogu valdusesse, koos muude puhkekodudeks ja sanatooriumideks planeeritud hoonetega üle ENSV.

Pärnu sanatooriumide valdusesse hoone jääbki, aga mitte külastajate jaoks majutuskorpusena, vaid pigem personali korteriteks. Senisesse uhkesse ja ruumikasse rannavillasse pressitakse nüüd kokku 11 ühisköökidega korterit. Hiljem on hoone Sanatooriumi nr 2-4 ja selle järglase, sanatoorium «Rahu» käes, ning alates 1974. aastast ühendatud Pärnu Kuurodi Ravi- ja Puhkeasutuste Koondise bilansis.

Pehme tuule baar

1984. aasta algul eraldatakse kinnistust maatükk Pärnu Kaubandusvalitsuse Toitlustrustile järjekordse einelaua ehitamiseks. Projekti aluseks võetakse tüüpprojekt mille linnaarhitekt laseb siiski miljöö nimel ümber projekteerida – suured vitriinaknad asendatakse väikese jaotusega puitaknaraamidega.

Ehitamist alustab Pärnu REV 1985. aastal, kuid ehitusmaterjali defitsiidi tingimustes valmib paviljon alles 1986. aasta detsembriks ning avatakse järgmiseks suvehooajaks. Toitlustust hakkab pakkuma restoran «Rannahoone» ja nimeks saab einelaud «Briis». Kohalikud aga hakkavad seda kutsuma kui «pehme tuule baar», ilmsesti kui võimaliku alternatiivina juba aastaid läheduses tegutsenud nn. «seitsme tuule baarile».

Taasiseseivumise järel erastatakse einelaud 1991. aastal vastloodud aktsiaseltsile «Briis», kunagine Marie Ammende villa aga erastatakse korteriomanditena aastal 1997. Tänaseks on maja alset välimust püütud taastada nii palju kui võimalik, õnneks on ka maja siseruumides säilinud palju originaalseid detaile - kassettlagi, originaalsed uksed ja vana trepp.