fbpx

Pärnu – Eesti suvepealinn 25

2020. aastal on Pärnul taaskord põhjust tähistada üht väärikat aastapäeva. Pärnu saab 25.korda Eesti  suvepealinnaks. Täpsemalt 1996. aasta 5. juuni pärastlõunal, toimus Tallinnas Raekoja platsil järjekordsete vanalinna päevade pidulik lõpetamine, mis kulmineerus Pärnule suvepealinna tiitli üleandmisega. Pärnu sai suvepealinna staatuse kinnituseks endale päikesesiiliga linna lipu ja erksavärvilise kabrioleti. Pidustused jätkusid 6.juunil Pärnus meeleoluka rongkäigu ja Tallinna väravate sümboolse avamise ning suvepealinna lipu heiskamisega rannakohviku seenrõdul. Pärnu oli taas saanud Eesti suvepealinn.

Pärnu suvepealinnaks kujunemise lugu sai alguse juba 19.sajandi alguskümnendeil. Ajal, mil Inglismaalt pärit elitaarne merekuurortide suurmood e „kollektiivne rannaihalus” oli vallutamas kogu Euroopat. Väljasõidud-jalutuskäigud mere äärde, õhuvannid ja tervistavad suplused meres muutusid peagi tollase eliidi jõudeelu lahutamatuks osaks. Glamuursest suurmoest “nakatusid” ka tollased Eesti rannikulinnad Tallinn, Haapsalu, Kuressaare ja Pärnu.

Läänemere Tuhkatriinu

Kuurordi tekkeks on eelkõige vaja soodsat asukohta, looduslikke tingimusi ja ligipääsu nendele ning kindlasti ka ettevõtlikke inimesi. Aga kuurordielu tõeliseks käivitajaks olid, on ja jäävad suvitajad-supelsaksad. Vaatamata tõsiasjale, et esimesed ”suvitajad” saabusid Pärnu jõe kallastele juba 11 000 aastat tagasi, sai Pärnu kui suvituskoha lugu alguse 1830ndatel. Lõunasse avatud kuldse liivarannaga ääristatud madalaveelise lahe ääres asuvat väikelinna ootas ees suurte muutuste ajastu. Paraku hääbus 1838. a suvel hoogsalt alanud esimese supelasutuse tegevus järgnevatel kümnenditel suhteliselt kohalikuks nähtuseks. Pärnule nii omased supelrand, pargid, puiesteed ja elegantne supelarhitektuur hakkasid kuurorti ilmestama alles 50–60 aastat hiljem.

1890ndatel kerkis endisest kindluslinnast mere poole jäävatele heina- ja karjamaadele rohke puitpitsdekoori, õhuliste ja avarate verandadega puidust suvilate ja pansionite ning varjuliste alleede ja parkidega kuurort-eeslinn.
Vabaajaveetmine rannas sai Pärnu suvituselu lahutamatuks pärisosaks aga alles 1900. aastatel. Samast ajast on pärit ka esimesed teated raviotstarbelisest päevitamisest ehk helioteraapiast Pärnus.

Edumeelsed uuendused kuurordielu korralduses kujundasid Pärnust kaasaegse ravibaasi, atraktiivse miljöö ning külalislahke kogukonnaga ravikuurordi. Peamiselt Moskvast, Peterburist ning Eesti- ja Liivimaalt pärit suurtsugu suvekülalised kutsusid Pärnut hellitlevalt „hurmavaks Läänemere Tuhkatriinuks“.

Kuursaal 1911

Eesti Vabariigi esikuurort

1920. aastatel Eestisse jõudnud päevitamise ja aktiivse rannapuhkuse mood ning 1930. aastate elegantne funktsionalistlik supelarhitektuur andsid kuurordile uue sisu ja ilme.

1924. a avati esialgu segarand Raekülas ning 1925. a alates juba praeguse Pärnu keskranna alal. 1927. a suvehooajaks valmis rannahoone – esimene omataoline Eestis. Rannaliivale ilmusid mugavad lamamistoolid ja rannakorvid, samuti esimesed Eestis. Samal aastal alustas tööd ka Pärnu uus vesi- ja mudaravila. Koos 1930. aastate teisel poolel ehitatud Rannahotelli ja uue Rannahoonega omandas Pärnu keskrand põhijoontes tänapäevase väljanägemise.

Peamised funktsionalismi põhimõtted – valguse, õhu- ja päikeseküllus – sobisid igati kokku tollaste rannakultuuri suundumustega. Rannapildis hakkasid domineerima üha päevitunumad ja napimas riietuses suvitajad. Pärnust sai Eesti Vabariigi kõige esinduslikeim ning rahvusvaheliselt tuntuim puhke- ja ravikuurort – “suvenautlejate paradiis”, “suurilma supellinn“, “Eesti suvine pealinn”.

… “Suvise pealinna rannaliivalt. … Mõne aasta eest sai Pärnu suvise pealinna nime, sest seal peeti Vabariigi Valitsuse koosolekuid, kuna enamus valitsusliikmeid siirdus Pärnu suvituspuhkusele. Nüüd pole küll Pärnus enam Vabariigi Valitsuse koosolekuid peetud, kuid suvise pealinna nimetus on talle jäänud ja ega ta sellest lahti saa. Ja ei tahagi lahti saada, seda nime ei saa iga kuurort enesele. …” – ajakiri Maret 1937. Eesti Vabariigi suvise pealinna edulugu kulmineerus 1939. a suvel, mil tähistati suurejooneliselt kuurordi 100. aastapäeva.

K. Päts Pärnu rannas

Kroonimata kuningas

Nõukogude perioodi Pärnu kuurort oli samaaegselt aasta läbi toimiv üleliiduline sanatoorne ravikuurort ja menukas, kuid ametlikult tunnustamata suvine puhkekuurort. Pärnule omane suvine seltsielu ja rannamelu (seda küll sovetlikus stiilis ning vaimus – aga siiski) taaselavnes juba 1950ndatel. Pärnust kujunes taas peamiselt Leningradist ja Moskvast pärit haritlaste ning loomeinimeste seas väga hinnatud ja populaarne suvituskoht. Eelnenud perioodidel loodud kuurordimiljöö omandas nüüd „nostalgilise ideaalmaastiku“ tähenduse, kandes endas sõnumit suvepealinna kunagisest hiilgusest. Endiste aegade supeltraditsioonide järjepidevuse kandjaks läbi nõukogude aja oli tänaseni toimiv nudistlik naisterand ehk „naiste paradiis“.

Tollaseid arenguid kajastades möönis ajakirjandus, et „Pärnu on kuurortlinnana nagu kroonimata kuningas: üleliiduline puhkajate meka on ta ametliku kuurortlinna staatuseta.”.

1988. a, kui Pärnu tähistas pidulikult kuurordi 150. aastapäeva, oli sovetlik kuurordisüsteem nii majanduslikult kui ka organisatsiooniliselt ennast ammendamas. Kõige suuremaks ohuks kuurortlinna heale mainele sai aga üha kasvav Pärnu lahe reostus. Seetõttu oli päevakorral, ei rohkem ega vähem, kui supelranna sulgemine.

Pärnu rand 1960ndad

Eesti suvepealinn

Nii Eesti kui ka Pärnu vajasid tõsist taaskäivitust! Pöördeliselt muutusterohked 1990ndad lõid selleks igati head eeldused ning Pärnu asus sihikindlalt taastama Eesti suvepealinna mainet.

Otsustavaks läbimurdeaastaks oli aasta 1994. Mais avati taas Rannahotell, juunis anti Pärnu Jahtklubi sadamale üle Euroopa sinilipp (teadaolevalt esimene kogu Ida-Euroopas), juulis võttis Pärnu sadam vastu esimesed sõjajärgsed kruiisituristid Soomest, augustis toimusid Pärnu lahel maailmameistrivõistlused Finn klassi purjetamises ning septembris alustas tööd Pärnu turismiinfokeskus.

1996. aastast kannab Pärnu taas Eesti suvepealinna tiitlit. Tiitlit, mille atraktiivsuse ja elujõu tagavad eelkõige linna ligi kahe sajandi pikkune kuurordipärand ning pärnakate külalislahkuse kogemus. 1999. a registreeriti Eesti suvepealinna tiitel kaubamärgina.


Pärnu on inspireerinud ka teisi linnu – 1997. a sai Otepääst esmakordselt talvepealinn, 1999. a Narvast sügispealinn ning 2000. a Türist kevadpealinn. Suvepealinnast alguse saanud “teemapealinnastumine” on mõjusalt kujundanud ning rikastanud Eesti kuvandit.

Aastatel 2001-2005 tunnistati sinilipu vääriliseks ka Pärnu supelrand. 2005. aastal valis Briti ajaleht The Independent Pärnu Euroopa parimate „alternatiivsete„ e veel vähetuntud, aga avastamist väärivate päikseliste randade TOP 10sse ning 2011. aastal Euroopa 50 parima ranna hulka.

Eesti suvepealinnast oli saanud rahvusvaheliselt tunnustatud suvine turismimeka, mille lühiajalist, kuid väga intensiivset suvist kõrghooaega tasakaalustab aasta läbi toimiv ravi-, spaa- ning lõõgastusteenuseid pakkuv tervisekuurort. 2010ndate arenguid vahendades-kommenteerides on Eesti meedia tituleerinud Pärnu koguni „spaapealinnaks“. Kuid Pärnule kui Eesti esikuurordile ja sündmusterohkele suvituslinnale väärilist staatust kandvaks oli, on ja jääb Eesti suvepealinna tiitel. Tiitel, mis ei ole enam ammugi kitsalt hooajalise sisu ja tähendusega turismiturunduslik kaubamärk, vaid on saanud Pärnu sünonüümiks.

Suvepealinn Pärnu_1996
Suvepealinn 1996 üritus Pärnus

Teksti kirjutas Tiit Kask