Puhkajale
Konverentsi-
Professio-Kaasaegse turismiajastu ja merekuurortide sünd
1830ndatel hakkasid nädalalehes Pernausches Wochenblatt muude teadaannete ja kuulutuste kõrval üha sagedamini ilmuma ka politsei pöördumised meresupluste asjus. Et vältida ebameeldivaid ja sündsusetuid olukordi supelrannas ning et suplejate hulgas valitseks ühene arusaam, anti ajalehes kõigile supelhuvilistele teada – “varasematel aastatel välja kujunenud korra kohaselt” on ka algaval hooajal ujumiskoht naistele Tallinna väravast mereni kulgevast teest vasakul pool ja meestele paremal pool. Kõigil rannasviibijatel palutakse sellest korrast kinni pidada ning ebasündsatest juhtumistest politseile kindlasti teada anda. Tollases ajakirjanduses avaldatud majutus-, transpordi- ja muude teenuste pakkumised annavad tunnistust sellest, et esimesed kogemused suvitajate võõrustamisest ja suvituselu korraldamisest said Pärnule ja ta elanikele osaks juba 1830ndate alguses.
Carl Weinhold Goldmann
Oluline roll Pärnu suvituselu arengus oli 1830. aastatel justiitsbürgermeister Carl Weinhold Goldmannil (1796-1848). Temast sai linna edumeelse arengu ning kuurordi rajamise üks peamisi eestvedajaid ja -kõnelejaid. 1832. aastal rajati Goldmanni initsiatiivil kindluslinnast väljapoole, Riia värava kindlustuste ette, Pärnu esimene avalik park – Goldmanni ehk Musse ehk praegune Vana park.
1841. aastal ehitas veinikaupmees Justus Friedrich Specht pargi serva puidust Salongi (Badesalon), kus olid lugemistuba, puhketuba ning restoran. Hiljem lisandusid lehtlad, keeglirajad ja vabaõhulava. Musse seltsi (Musse Gesellschaft) korraldamisel toimusid siin nii suvemuusikakontserdid, tantsuõhtud, näitetruppide esinemised kui ka muud seltskondlikud ettevõtmised. Juba suvitushooaja eel anti ajalehtedes aegsasti teada muusikute ja teatritruppide saabumistest, mängukavadest ning kohalike seltside korraldatavatest suvistest ettevõtmistest. Vana park oli pärnakate ja Pärnu külaliste peamiseks vabaaja veetmise kohaks kuni 1890ndateni.
15. juulil 1835. aastal kustutati Pärnu linn tollase sõjaministri käskkirja alusel Vene impeeriumi kindluslinnade nimistust. Keiser Nikolai I kinkis kindlustuste vööndi koos juurdekuuluvate hoonete ja rajatistega linnale. 1837. a esitati Pärnu magistraadile taotlus supelasutuse ehitamiseks. Teadaolevalt olid idee algatajaks konsulid Adolf Conrad Conze, Christian Theodor Schmidt ning justiitsbürgermeister Carl Weinhold Goldmann. Sama aasta septembris sõlmisid nad ehitusmestrite Jakob Timofejev’i ja Mark Andrejev’iga lepingu mereäärde supelhoone (lepingu venekeelses variandis „ договорь на постройку бани” – leping sauna ehitamiseks) ja kahe supelsilla (mõlemal 4 supelonni) rajamiseks. Oma põhimahult (va lõplik välisviimistlus, aknad ja uksed) pidi esinduslik kuurorthoone valmima juba 1838. aasta maikuu lõpuks.
Teadolevalt võttis supelasutus esimesed kümblejad vastu vana kalendri järgi 28. juunil (uue kalendri järgi 10. juulil) 1838 – seda daatumit võib õigustatult pidada ka Pärnu kuurordi sünnipäevaks. 2. juulil 1838 ilmunud Pernausches Wochenblatt annab teada, et supelonnid külmadeks meresuplusteks on valmis ning peaksid nii puhtuselt kui ka mugavuselt vastama saabuvate supelkülaliste soovidele ja nõudmistele. Onnide renditingimused on paindlikud ning hinnad jõukohased. Meresupluste ja supelasutuses pakutavate vannide piletite ning majutuse korraldmisega seotud küsimustega tegeles H. D. Schmidt’i kaubakontor.
Kuurordi algusaastad kandsid katsetuste ja uue staatusega kohanemise pitserit. Kohanemist vajasid nii kohalik kogukond kui ka suvitajad. Vaikse provintsilinna suvedesse tuli suurlinlikku joont, euroopalikku suvemoodi ning glamuuri ja hoogsust. Ligi kuus sajandit merest eemal jõe ääres asunud Pärnule algas muutuste ning uuenduste aeg, mil kindluslinnast kujunes ajapikku avatud ning „rohelusse uppuv” – rohkete parkide, varjuliste alleede ning elegantse arhitektuuriga mereäärne kuurort – Seebad Pernau.
Pärnu 1840-ndate kuurordist annab ülevaate Tartu ülikooli korraline keemia-professor Karl Christian Traugott Friedemann Goebel raamatus „Das Seebad bei Pernau an der Ostsee in physikalisch–chemischer und topographisch-statistischer Beziehung, nebst einer vergleichenden chemischen Untersuchung des Ostsee-Wassers bei Reval, Hapsal und Pernau, und allgemeinen Bemerkungen über die Seebäder.“ (Dorpat und Leipzig 1845).
Tegemist on ühe esimese Pärnu merevee ravitoimet käsitleva teadusliku uuringuga, milles esitatakse andmeid Pärnu lahe vees leiduvate keemiliste ainete ja kuurordis tehtavate tervistavate protseduuride kohta. Kommenteerides andmeid Pärnu lahe merevee kohta, väidab Goebel, et Pärnu supelrand on väga soodne kümblusraviks mitmesuguste haiguste korral. Tema uurimus Pärnu vesiravist oli päevakajaline ka sagedaste epideemiate tõttu. Kõige laastavamalt mõjusid düsenteeria, leetrid ja tüüfus. Tunnustatud vahendiks epideemiate vastu oli organismi tugevdamine aktiivse puhkuse e sportlike harrastuste ja karastavate meresuplustega tervisevetel, mida hakati nüüd ka Pärnus rakendama. Goebel toob esile Pärnu kui merekuurordi soodsa geograafilise asendi ja head looduslikud eeldused ning tituleerib selle üheks Vene impeeriumi külastatavamaks Läänemere kuurordiks.
1844. a suvel veetis tervistavat suvepuhkust 54 perekonda (kokku 154 suvitajat) Moskvast, Peterburist, Tartust, Tallinnast, Riiast, Valmierast, Valgast ja Viljandist. Samas avaldab ta andmed Pärnu lahe merevee keemilise koostise kohta, väites, et Pärnu supelrand on väga soodne kümblusraviks mitmesuguste haiguste korral.
