Puhkajale
Konverentsi-
Professio-Kaasaegse turismiajastu ja merekuurortide sünd
Merekuurortide rannapuhkuse ja tervistavate kümbluste praktika jõudis Läänemere äärde 18. sajandi lõpus. 1793. aastal alustas tegevust Mecklenburg’i Suuvürsti Friedrich Franz I poolt rajatud, teadaolevalt üks Euroopa mandriosa vanimaid merekuurorte, Heiligendamm – Die weiße Stadt am Meer (valge linn mere ääres). Esimesed teated suvitajatest ja meresuplustest Vene impeeriumi Läänemere-äärsetes provintsides pärinevad samuti 18. sajandi lõpust. Kohalikud baltisakslased ning vene kõrgklassi esindajad võtsid Euroopas suurmoeks kujunenud reisimise, kuurortides terviseparandamise ja suvitamise peagi omaks.
Eesti mereäärsed linnad ning looduskaunid rannikualad kujunesid külastatavateks suvitus- ja supelkohtadeks juba 19. sajandi esimesel poolel. Sellele aitas kaasa järjest põhjalikumalt uuritud ning üha tulemuslikumalt kuurortravis rakendust leidnud kohaliku kliima, merevee ja -muda raviv toime. Väljasõidud-jalutuskäigud mere äärde, õhuvannid ja tervistavad suplused meres muutusid peagi tollase eliidi jõudeelu lahutamatuks osaks. Ravi- ja tervistusvõimaluste kõrval sai supelsakstele kuurordi valikul atraktiivse miljöö ning seltskonnaelu glamuursuse ja sisukuse kõrval määravaks ka hästi korraldatud transpordiühendus muu maailmaga.
Aastatuhandeid tähendas reisimine kulgemist ajas ja ruumis inim-, hobu- või tuulejõul. Kuni 19.sajandini toimus see kiirusega maksimaalselt 15-16 km tunnis ja siis tulid aurumasinad – algas aurulaevade ja raudteede ajastu. 19. sajandi keskel arendasid auruvedurid kiirust juba üle 100 km tunnis. See oli täiesti uus kogemus kaupade ja inimeste liikumise kiiruses, mahtudes ning vahemaades. Üha laienev raudteede võrk ühendas Euroopa 19.sajandi lõpuks viisil, mida Euroopa polnud siiani kogenud. See oli enam, kui lihtsalt raudtee, see oli enam kui lihtsalt kaubavedu ja reisimine. Kiirused kasvasid, pikad vahemaad ja aeg nende läbimiseks kahanesid. Maailm “tõmbus kokku”, kuid inimeste maailmapilt avardus, muutus uute kogemuste-teadmiste ajel järjest terviklikumaks-panoraamsemaks.
Turismiajastu algus Eestis
Eesti merekuurortide kujunemise lugu toetub kolmele „vaalale“ … 18. sajandi Inglismaalt alguse saanud „kollektiivne rannaihalus“ ehk merekuurortide praktikad, 18. sajandi Venemaalt alguse saanud kõrgklassi nn „datša-kultuur“ ehk suvituspraktikad ning aastasadade pikkused Eesti sauna- ja rahvameditsiini traditsioonid, mis kannavad endas “paikse olemise iidset tarkust” ehk erilist kohatunnetust, mis antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale ning on koos meie meele- ja keeleruumiga pidevas muutumises.
Eesti merekuurortide kujunemisloos on oluline roll meie saunakultuuril ning ka rahvameditsiini traditsioonidel. Tallinnas praktiseerinud arst Justus Samuel Walther kirjutas 1816. a. maarahva kümblustraditsioonide kohta järgmist: „Kuum leilisaun ja suplemine väljas, külmas vees, kuuluvad selle maa rahvusliku omapära hulka. Seetõttu on eestlased kehaliselt tugevad ja terved.“ Kohalikes rannakülades oli meremudaga ravitsemine levinud ning juba aastasadu põlvest põlve edasi antav tarkus. Esimesed kirjalikud andmed meremuda raviotstarbelisest kasutamisest pärinevad 19. sajandi algusest Saaremaalt Kihelkonna vallast Kiirasaare külast. 1824. a alustas aga tegevust Rootsiküla mõisa omaniku Carl Friedrich von Buxhoeveden’i poolt Kihelkonna lähedal Abaja lahe äärde rajatud teadaolevalt Eesti esimene mudaravila.
Eesti turismiloo võtmetegijateks, uute suundumuste loojateks (suunamudijateks), uute praktikate maaletoojateks ning tuumiksihtkohtadeks olid, on ja ilmselt ka paljuski jäävad ajaloolised merelinnad – Läänemere idaranniku esimese põlvkonna merekuurordid – Tallinn (Kadriorg 1813*), Haapsalu (1825*), Pärnu (1838*) ja Kuressaare (1840*).
Algselt eeskätt aristokraatlikule eliidile orienteeritud tervisevee- ja merekuurordid kujunesid üha vabama õhkkonna tõttu sageli soodsaks keskkonnaks uutele suhetele aristokraatia, haritlaste ja jõuka kodanluse vahel. Ka Läänemere regiooni kuurortide rajamine ning seeläbi kaasaegse turismi algus on antud ajastu vaimust kantud tulem.
Eesti turismi alguseks võib pidada aastat 1813, mil alustas tegevust teadaolevalt esimene avalik supelasutus Tallinna lähistel, Kadriorus. Keiserlikule perekonnale kuulunud lossikompleks ja -park ning sellega piirnenud Wittenau suvemõisa Georg Witte poolt rajatud supelasutus ja hilisemalt lisandunud majutusvõimalused ning supelsalong moodustasid koosluse, millest sai alguse teadaolevalt esimene Vene impeeriumi merekuurort.
19. sajandi esimesel poolel kujunes Tallinnast vaieldamatult üks Vene impeeriumi populaarseim suvitus- ja ravikuurort – Ревелъcкие воды – Revali (ravi]veed”. Tallinn, Kadriorg ja ümberkaudsed looduskaunid kohad omandasid reisikirjade ja reisijuhtide ning suveniiride ja trükiste läbi üsna kiiresti ikooniliste vaatamisväärsuste ehk siis tänapäevaselt „must see, must visit” turismiatraktsioonide staatuse. See staatus kehtib paljuski ka 2020ndatel.
20. aastal möödub Tallinnas Kadriorus asunud Eesti ja kogu tollase Vene impeeriumi esimese merekuurordi sünnist 210 aastat.
