Villa Doris on heimatstiili ilmekaim näide Pärnus. Neljakorruseline, kõrge ja sopilise mansardkatusega maja. Aga see ei ole esimene maja sellel krundil…

Kinnistu ja sellel asunud väikese puumaja varasem teadaolev omanik oli Enge vallast Pärnust tulnud Juhan Peetson (1826-1891), kellel pärijatelt ostab vana maja 1912. aastal Peterburi I gildi kaupmees Edmund Schwartz. Ta laseb vana maja lammutada ning tellib uue maja projekti Erich von Wolffeldtilt, Pärnu kauaaegse linnaarhitekti Hugo von Wolffeldti poja käest.

Reeder Marksoni villa

Peale ilmasõda müüb Berliini kolinud Schwartz 1921. aasta algul maja jõukale Kabli reederile Marksonile. Jakob Markson (1840-1930) on sündinud Enge Mõisakülas taluperemehe pojana, seega täielikult sisemaalt pärit mees, kes isa kõrval puutööd õppinuna asub ehitama Pärnumaal tuuleveskeid. Orajõe kandis veskit ehitades saab tööd sealse reederi ja laevaehitaja Mats Granti laevaehitusel ning abiellub 1874. aastal tolle tütre Doraga. Seejärel läheb Markson ka ise merele, esmalt metskaptenina äia purjekal «Markus» ning, olles meresõitudega piisava kapitali teeninud, asub ise omale laevu ehitama, palgates laevadele kaptenid ja kaubeldes peamiselt küttepuudega (vedades neid Riiga, Peterburi ja mujale).

Kui Jakob Markson ise jääb elama Kablisse, siis maja Supeluse tänaval kingib ta 1927. aastal oma poegadele, Augustile ja Aleksandrile. Poeg Aleksander Markson (1884-1942) on 1909. aastal lõpetanud Prantsusmaal Nancy ülikooli diplomeeritud elektriinsenerina ja Pärnusse ta elama ei tule - temast saab 1917. aastal Tallinna linna elektrijaama direktor, kes töötab sel kohal kuni 1941. aastani. Supeluse tänava villasse kolib aga sisse Jakobi teine poeg – Pärnu tööstur ja ühiskonnategelane August Markson (1891-1948).

August Markson oli õppinud Tartu ülikooli õigusteadust, kuid katkestanud õpingud, 1919. aastal määratakse ta esmalt Pärnu maakonna miilitsaülemaks, seejärel kohtuuurijaks ning peatselt liigub mees ettevõtlusesse, saades Esimese Pärnumaa Laevaehituse Ühisuse üheks asutajaks ja käitise juhatajaks. Ühisus alustab oma tegevust 26. juulil 1920 aastal endise Niidu kõrtsi ja pruulikoja sõja ajal majapõlenud ruumides. Marksonist saab 1930. aastal saanud Rumeenia ja alates 1932. aastast Belgia konsul Pärnus, ettevõtjana aga satub raskustesse, maja Supeluses läheb 1935. aastal oksjonile.

Oksjonilt ostavad Villa Dorise esmalt samas majas korterit üüriv abielupaar Kroeberid, kes müüvad selle 1936 aasta aprillis edasi Aleksander Veilerile.

Eesti «ajalehekuningas» Aleksander Veiler

Veileri perekond on juba aastaid puhanud suviti Pärnus ning otsinud võimalust soetada siia omale suvekodu. Ruumikas villa, mis nüüd saab nimeks «Villa Tooma», kirjutatakse abikaasa Stella Veileri nimele, osa elamispinnast jäetakse suvituskorteriks, teise korruse korter ja kolmanda korruse üüritoad antakse rendile.

Pereisa Aleksander Gustav Veiler (1887-1950) oli 1910. aastal üks «Tallinna Teataja» asutajatest ja selle toimetaja (1909–1914), «Päevalehe» toimetaja (1914–1917) ja 1918. aastal ajalehe «Vaba Maa» asutaja koos Juhan Luiga ja Konstantin Konikuga, ning trükitööstuse ja kirjastusühisuse «Vaba Maa» ärijuht ja suuromanik kuni 1940. aastani. Abikaasa, Rakvere lähedalt pärit Stella Viarda Veiler oli Eesti juhtivaid naisliikumise tegelasi, Tallinna Naisseltsi asutaja koos oma meheõe Johanna Pätsiga, samuti kuulus Eesti Naisliidu juhatusse ja oli Tallinna Perenaiste Seltsi esinaine. Veilerid olid osalised Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise sündmustes, korraldades selle trükkimist Tallinnas.

Natsionaliseerimine

26. juulil 1940. aastal võõrandatakse Veilerilt tema trükikoda «Vaba Maa» ja see nimetakse trükikojaks «Punane Täht», Supeluse tänava maja Pärnus õnnestub Veileril müüa punasele trükikojale selle ametiühingu puhkekoduks. 1944. aastal perekond Veiler emigreerub Soome kaudu Rootsi, kust 1948. aastal rändavad edasi Kanadasse.

1941. aasta märtsis läheb Supeluse villa ENSV Ametiühingute Kesknõukogu Sanatooriumide fondi, ruumid saab omale Pärnu Kuurordi Spetsialiseeritud Sanatoorium nr 2-4, hilisematel aastatel on see maja tuntud kui sanatooriumi «Rahu» korpus nr 3.

1993. aastal tagastatakse maja Veileri järeltulijatele ja on hiljem korduvalt omanikke vahetanud. 2008. aastal avab majaomanikuks saanud endine Saku Õlletehase juht ja hilisem Pärnu linnavolikogu esimees Cardo Remmel koos abikaasa Kajaga esimesel korrusel itaalia restorani Si-Si. Itaaliast kutsutud peakoka ülesandeks sai arendada pärnakate ja suvekülaliste maitset – et itaalia köök ei tähendab ainult pitsat.

Restoran tegutses aastani 2012, täna on maja kasutusel ainiti elamispindadena.