Kelpkatusega vana-balti tüüpi hoone aadressiga Karusselli 2 on tõenäoliselt piirkonna vanimaid säilinud hooneid ja ehitatud 19. sajandi algusaastail.

Suure kinnistu, mis haaras tol ajal ka praeguste Supeluse 4 ja 6 alused maad, varasemaks omanikuks oli linnakodanik Nikolai Oltov (Olthoff). Tema pärijad müüvad krundi 1896. aastal ja selle ostavad endine Kihnu preester Konstnantin Rudakow (1852-?) ja ta abikaasa Anna Andrejevna. Anna Rudakovalt omakorda ostab kinnistu 1917. aastal Johann Lasn. Säilitades nurgapealse poemaja, laseb Lasn krundile ehitada 1921. aastaks uue juugend-dekooriga elamu (Supeluse 8) ning lisaks 1927. aastal veel väikese hoovimaja.

Pood tänavanurgal
Nurgapealses, hea asukohaga hoones on ilmselt algusest peale peetud poodi. Enne esimest maailmasõda oli kauplus tuntud Pumbo poe nime all, seda pidas pikka aega Uulu vallast pärit kaupmees Aleksander Pumbo (1865 – ?). Hiljem poepidajad vahelduvad, nii siin, kui Romantsovi majas (vt ptk Supeluse 10), kuid need kaks poodi vastakuti tänavanurkadel jäävad konkureerima. Kõrvalruumid Pumbo poemajas olid tavapäraselt välja üüritud juuksuritele – siin tegutses näiteks daamide salong M. Grünberg või juuksetööstus V. Laagus. 1904. aastal annab ajalehe kaudu teada ka Tõnis Nõmmits, et on Rudakovi majas Pumbo poe kõrval avanud oma juuksurisalongi.

Habemeajajast filmirežissöör
Eesti ajalukku läheb Nõmmits aga mitte juuksurina, vaid kui pikka aega esimeseks Eesti mängufilmiks peetud «Karujaht Pärnumaal» stsenarist ja lavastaja.

Tõnis Nõmmits (1881-1950) sünnib vallaslapsena 1881. aastal Puiatus. Vaid paarikümneaastasena tuleb ta Pärnusse ja juba 1899. aastal astub ta näitlejana lavale Pärnu Endla seltsi näidendis «Uhkus tuleb enne langemist». Samal ajal õpib juuksuriks ning avab 1904. aastal oma äri Supeluse ja Karusselli tänavate nurgal.

Järgnenud 1905. aastal saab Nõmmitsast üks juhtivaid tegelasi siinses revolutsioonilises liikumises. Peatselt ta vahistatakse ning istub eeluurimise all kinni vaheldumisi nii Pärnus kui Pihkvas. Igatahes otsustab Nõmmits peale vabanemist Pärnu tolmu jalgelt pühkida ning siirdub Tartusse, avab seal oma juuksuriäri ja abiellub 1906. aastal Peetri koguduses Alide Hablitz’iga (1883-1957).

Tartus tutvub ta sealse kinopidaja Aleksander Tippo ning fotograaf Johannes Pääsukesega, kellega koos võetakse ette kinofilmi tootmine. Et Pärnust oli Nõmmits pidanud lahkuma just kohaliku sakslastest linnajuhtide ja politseipristav Hahni survel, on ka selge motiiv miks valida aineseks Pärnu poliitilised kemplused. Süžeeks pakub ainest Waldhofi tselluloosivabriku rajamine Pärnus, kui linn annab vabrikule ehitusaluse maa poolmuidu. Pärnus tuntud ajakirjanik ja raamatukaupmees Jaan Karu pöörab sellele oma ajalehes suurt tähelepanu, samuti ka korruptiivsele aspektile, et vabriku omanike hulka kuulub linnapea Oscar Brackmann ise. Tollased linnajuhid annavad Karu kohtusse ja kohus mõistab ajakirjaniku aresti.

Intervjuus 1935. aastal meenutab Nõmmits6, et film oli eelkõige mõeldud poliitilise pilkena. Filmi peategelaseks on Pärnu linnapea Brackmanniga nii väliselt kui nimeliselt sarnane tegelane (Frakmann), kes sattudes karujahi käigus tolle pesa juurde saab karu käest korralikult naha peale. Et film võeti üles Tartus ja ka esilinastus Tartus (26. veebruaril 1914), siis jäi esialgu tähelepanuta selle sakslaste suhtes satiiriline iseloom, sedavõrd et ka sealne kohalik Saksa leht kirjutas filmile kiitva hinnangu. Alles mõne aja pärast, kui see avastati, käskis tsensor pea poole filmist välja lõigata. Pärnus film ametlikult kinolinale ei pääsenudki.

Natsionaliseerimine
Nii nurgapealse poemaja kui Lasnade elumaja võõrandab nõukogude võim 1950. aastal tütre Elsa käest. Elamuvalitsus leiab korteritesse uued üürilised, poemajas tegutseb pea nõukogude aja lõpuni leivapood.