Emma Scmidti kinnistust eraldatud ehitusplatsi Supeluse ja Promenaadi tänavate nurgal omandab 1928. aastal Pärnu kompvekivabriku «Progress» asutaja ja omanik Elias Wesset kavatsusega ehitatada sinna kolmekorruseline suvitusvilla.

Vitebski kubermangust tulnud Elias Wesset (1871-1943) abiellub Pärnus 1903. aastal Jeremiah Krakuseni tütre Idaga ning asutab siia oma ettevõtte – kompvekivabriku, millest saab kõige suurem ja pikaajalisemalt tegutsenud ettevõte selles valdkonnas.

Kompvekivabrik «Progress»

Peale ilmasõda jätkab Wesseti kompvekivabrik Pärnu vanalinnas Malmö tänaval tegevust registreeritud nime «Progress» all. Kasvava konkuretsiga võideldes lisab ta ajapikku eesliiteid, esmalt saab sellest Esimene Pärnu kompvekivabrik «Progress» ning kui ta seni vaid karamelle ja kompvekke valmistanud käitises hakkab 1925. aastast tootma šokolaadi ja väidetavalt üldse esimesena Eestis kakaopulbrit, saab ettevõtte täisnimeks Esimene Pärnu šokolaadi-, kakao- ja kompvekivabrik «Progress» E. Vesset. Kümnendi lõpuks on saavutanud Wesset arvestatava turuosa ja tema toodangut müüakse kogu riigis.

1928. aastal ostab ta ehituskrundi rannarajooni kõige magusamasse kohta Supeluse ja Promenaadi nurgal ning tellib samal aastal ehitusprojekti linna tunnustatuimast büroost E. Wolffeldt ja A. Nürnberg. Et linnaarhitekt peab kolmekorruselist hoonet sellesse piirkonda sobimatuks, peab Wesset piirduma kahe täiskorruse ja väikeste tubadega mansardkorrusel.

Maja ehitatakse vahelduva eduga ja see valmib lõplikult alles 1931. aastaks. Peremees ise jääb elama korterisse oma vabriku juures Malmö tänaval, Supeluse uude majja saavad kodu tema vanem poeg Jeremiah oma perega ning hiljem ka noorim poeg Max. Osad korterid jätab ta suviseks väljaüürimiseks.

Wesset oma poegadega on linnas tuntud ja lugupeetud perekond. Pojad on vabatahtlikeks tuletõrjujateks, ja Pärnu tuletõrje seltsi 6. jaoskonna tuumikliikmed ning salgajuhid. Pärnu Vabatahtlik Tuletõrje Selts oli linnas tegutsevatest üks vanemaid ja auväärsemaid, asutatud 1866. aastal ning selle 6. jaoskond koosnebki juudi rahvusest kaaslinlastest. Jeremiah Wessetist, kes peale sõda elab pealinnas, saab üks sealseid vabatahtliku tuletõrje eestvedajaid Tallinna Tuletõrjeühingus.

Juuksetööstus Marcel

Lisaks korteritele on majja rajatud äripinnad – esimesel korrusel, sissepääsuga Supeluse tänavalt, avatakse veel enne maja lõplikku valmimist Eesti esimene ühistegeline ja moodsaima tehnikaga varustatud juuksurisalong. Selle avab Pärnu Juukselõikajate Ühing ja salongile pannakse nimeks «Marcel» samanimelise prantsuse juuksuri järgi, keda peetakse ülimoodsate vesilokkide leiutajaks.

Pärnu Juuksurite Ühing, mis koondab kohalikke juukselõikajaid ja habemeajajaid, on asutatud 1923. aastal. Ühing jälgis tööaegadest kinnipidamist, ka seda et siinseis töökodades tegutseksid vaid need, kel selleks oskused ja vastav kutsetunnistus, samas korraldas ka kursuseid ja oli teatavat laadi seltskondlik ühendus. Lisaks juuksurile tegutsevad esimesel korrusel aastate jooksul ka erinevad kondiitriärid või kohvikud.

Natsionaliseerimine

Elias Wesseti vabrik natsionaliseeritakse 1940. aastal ja jätkab nõukogude tingimustes esialgu oma tööd, Wesset suurettevõtjana küüditatakse 14. juunil 1941 Sverdlovski oblastisse, kus ta 71aastasena Sevurrallagis sureb.

Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal jääb vabrik seisma, vabriku viimane juhataja AlbertJohannes Vaikla lastakse sakslaste poolt maha. Samuti lastakse 13. juulil 1941 maha juudi rahvusest Wesseti pojad Boris (snd 1908) ja Maks Wesset (1914). Holokaustist ning vendade saatusest pääseb vaid vanem poeg Jeremiah (1904), «tänu» sellele, et on eelmise võimu poolt mobiliseeritud Punaväkke.

Sanatooriumi korpus

Nõukogude võimu poolt natsionaliseeritakse ka Wesseti maja Supeluse tänavas, saksa okupatsiooni ajal paiknevadd neis ruumides nii välikomandatuur kui tsiviilvõim, peale sõda antakse aga Pärnu sanatooriumi nr 2 käsutusse majutuskorpusena. Esimesel korrusele paigutakse 1948. aastal ka Pärnu Tsentraal Töö-Hoiukassa osakond ning selle kõrval avatakse puhkajaid ja sanatooriume teenindav postkontor.

1993. aastal tagastatakse maja Elias Wesseti pojale Jeremiah’ile ja ta vennapoegadele. Amortiseerunud maja seisab tühjana aastaid plangu taga ja ootab taastamist ning uute ideedega omanikke, kuniks 8. märtsil 2007. aastal avatakse siin 24 toaga hotell koos à la carte restoraniga. Nimeks saab hotell kunagise kommivabrikandi järgi «Villa Wesset».