Pärnu arhitekt Margit Kõrtsi 1997. aastal valminud projekti alusel ehitatakse siia nurgapealsele, vanast Bööcke kinnistust lõigatud krundile Mudaravila vastas kolmekorruseline villa, mis Pärnule harukordsena saab mehenime – Matias.

Krunt on olnud varasemalt püsiva hoonestuseta, küll on aga käidava koha peal asunud eri aegadel mitmesugused kioskid ja paviljonid. Neist varaseima ehitaja ega pidaja kahjuks teada ei ole, küll on see jäänud päris mitmetele esimese ilmasõja eel Supelasutuse ümbruses tehtud fotodele.

Pärnu esimene paikkino

Eesti kinoajaloos peetakse tähtsaks daatumiks aastat 1908, mil Tartus rajatakse Eesti esimene paikkino (elektriteater «Illusioon» Heinaturul). Pärnus valmib esimene kinoks ehitatud hoone aasta varem, siin Supelasutuse vastas. Samas, ei saa öelda, et tegu oleks paikse kinoga, kuivõrd vaid mõne aasta möödudes võetaks see kuuritaoline hoone koost lahti ja teisaldatakse siit kesklinna.

Rahvusarhiivis säilitatakse kellegi Theodor Põntsoni tellitud projekti kinoteatri ehitamiseks Bööckelt renditud maaplatsile, ehitusjoonise koostab äsja ametisse astunud linnaarhitekt Alfred Jung, kino avatakse külastajatele 1907. aasta kevadeks. Ajalehe hinnangul, vähemasti alguses, ei lähe väga edukalt: «Hiljuti avati siin Baade uulitsal elektrobiografi teater, mis äri- kui ka pühapäewadel awatud on. Osawõtmine esialgul vähene».

Kinos hakkab esialgu opereerima Karl Stephan, kinopidaja Tallinnast ja seejärel, aastast 1909, Pärnus elav juudi rahvusest David Burmistrovitš. Temast saab hiljem Pärnu kõige pikaajalisem kinopidaja, kes on tegevjuhiks nii «Idealis», «Pallases» kui viimase järglases – 1930. aastal avatavas Jaan Pulli uues kinos Vee tänaval (nõukogude ajal kino Kiir).

Kino siin ranna ääres suurt külastatavust ei leia, viimast korda reklaamitakse end Supeluse tänaval 1910. aasta augustis, alates novembrist on kino kolitud ümber uude ja arvatavasti võimalikest parimasse asukohta südalinnas – vahetult raudteejaama hoone kõrvale (platsile, kuhu 1990ndatel ehitati DeLange-nimeline ärikeskus, Pikk tn 11).

Tarassevitši limonaadikiosk

Kuigi kino-alune plats Supeluse tänava nurgal jäi tühjaks, valmib selle kõrval asunud väikese paviljoni asemele uus. Paviljoni projekti tellib 1913. aastal keegi Gusev, projektis nimetatakse seda puuviljaletiks. Tegemist kerge paviljoni tüüpi varjualusega, mille ühes nurgas väike müügilett. Müügikoha võtab peatselt kaupmees Tarassevits, kes laseb paviljonile uksed ja aknad ette panna, ning jääb siin tegutsema päris mitmeteks aastateks.

Venemaal sündinud Parfen Tarassevitš (1872-1958) on abielus Pärnus sündinud Ekaterinaga ning nende kodu asub lähedal, Väike-Ohvitseri (Kajaka) tänaval. Tarassevitš tegutsebki ettevõtjana – peab 1920ndate alul restorani Kuursaalis ja hiljem toidukauplust Karusselli tänaval. 1926. aastal kandideerib ka majaomanikkude nimekirjas linnavolikokku.

Ehitamata postkontor

Nõukogude ajal planeeritakse siia ehitada sidejaoskond – nimelt on kunagises Wesseti maja esimesel korrusel hoiukassaga pinda jagav Pärnu 3. sidejaoskond suures ruumikitsikuses, eriti just arvetades külastajate rohkust suveperioodil. Uue postkontori projekt koostab arhitekt Kalju Luts (1931-1995), kelle tööde hulka linnas kuulub ka hotell «Pärnu».

Sidejaoskonna paviljon jääb selles kohas siiski ehitamata, 1973. aastaks valmib oluliselt suurem ja mitmetahulisem sidekontori hoone Kuuse tänaval, kuhu lisaks tavapärastele postiteenustele leiavad koha ka telegraaf ja viis telefonipunkti kaugekõnede jaoks, samuti ajalehtede ja -kirjade lugemissaal – kõik selleks, et paremini teenindada aina enam üle kogu Nõukogude Liidu saabuvaid turiste. Et aga jätkuvalt on suvisel ajal probleeme külaliste toitlustamisega, otsustatakse Nõukogude tänavale rajada veel üks paviljoni-laadne einelaud-baar, see saab nimeks «Romantika»

1997. aastal koostatakse projekt siia nurgakrundile kortermaja ehitamiseks, selle autoriks on Pärnu arhitekt Margit Kõrts. Kaaskirja järele juhindub hoone arhitektuurne käsitluslaad 1930ndate funktsionalismist ja Pärnu villade ehitustraditsioonidest. Seetõttu on loobutud kaldkatustest lamekatuse kasuks ning fassaadikattena eelistatakse heledaks krohvitud fassaadi. Põhimahus kahekorruselisele hoonele lisandub tagasiastega kolmas korrus, hoone õuele on kavandatud bassein ja tänavapoolsesse eesaeda dekoratiivne purskkaev. Esimesele korrusele on planeeritud ka salongilikud kohvikuruumid, kuid kohvikut siin siiski avatud ei ole. Hoone valmib 1998. aastal.