Massiivse korterelamu ehitas oma töötajatele ETKVL’i Kalamajand. Selle nimel tuli lammutada varasemalt siin asunud vana, perekond Blumenfeldtile kuulunud arhailine puumaja
Korteriprobleem sõjajärgses linnas
Sõjas hävis küllaltki suur osa Pärnu elamispinnast, samas hakkas kiirelt kasvama linnaelanike arv, seda nii elamispinda vajavate vene sõjaväelaste tõttu kui kolhoseerimise eest põgenevas maa-elanikonna arvelt. Esialgu ei suutnud linnajuhid suurt midagi ette võtta ning seetõttu pidid oma töötajate elamispinnaga varustamisega tegelema Pärnu suuremad tööstusettevõtted ise – kõikvõimalikele vabadele kruntidele või sõjatules hävinud hoonete asemele asuti rajama korterelamuid.
Üks selliseid oli 1948. aastal asutatud ETKVLi Pärnu Kalamajand mille peamiseks ülesandeks kala püüdmise kõrval oli toodangu turustamine – nii värskena kui suitsutatult või konserveerituna. 1958. aastal, mil majandi töötajate arv on tõusnud 250ni, alustatakse korterelamu ehitamist aadressil Nõukogude tn 13. Sama aasta lõpuks on uue hoone vundamendipadi valatud, lõplikult valmib hoone 1960. aasta oktoobripühadeks. Ehitajaks samuti ETKVLi gruppi kuuluva Ehitustrusti Pärnu ehituskontor. Valmimise järel hinnatakse seda nägusaimaks hooneks Pärnus ning kõrge ehituskvaliteedi poolest saab ehitustrust vabariikliku tunnustuse. Esimestena kolivad sisse Kalamajandi ekspediitor Ilmar Hendrikson koos abikaasa Elleniga.
Kapten Blumenfeldti maja
Enne kortermaja ehitamist tuli aga lammutada siin asunud vana puumaja. Selle oli lasknud oma kinnistule teise elumajana ehitada möldermeister Anton Blumenfeldt (vt Supeluse 11). Tegu oli mansardkorrusega elumajaga, mille omanikuks Tõnise surma järel 1912. aastal sai tema poeg, laevakapten Oskar Georg Blumenfeldt (1868-1922).
Vaevalt kümmekond aasta hiljem sureb ka Oskar vaid 53aastasena neerupuudulikkusesse, olles sellal reisi- ja kauba-auriku «Thorsten» kapteniks. Maja pärivad tema lesk Eugenie Alide Marie Blumenfeldt (snd Dreyer) ja kaks alaealist last – tütar Sigrid (snd 1904) ning poeg Kurt (1906). Pere elab samas majas edasi, kuid ruumikasse majja leitakse allüürilised. Alates septembrist 1933. saab siin omale ruumid Pärnu spordiselts «Vaprus».
Pärnu Noorkarskuse Spordiühing «Vaprus»
See spordiselts saab sisuliselt alguse juba 1890. aastal, kui karskusseltsi «Valgus» juurde luuakse võimlemisosakond. Eesti iseseisvumise järel asutatakse 1922. aastal ühing uuesti ja nüüd noor-karskus spordiühinguna «Vaprus».
Ühing läheb spordiajalukku ettevõtmisega, kui 1928. aasta suvise laulupeo ajal korraldatakse Eesti spordiajaloos esimene sellelaadne teatejooks – 1. juuli hommikul kell 4 stardib Pärnu staadionilt Tallinna suunas seltsi liige William Puust (1898-1982), kaasas teatepulk, mille õõnsusesse peidetud Pärnu linnapea tervitus. Teatejooksus osaleb kokku 20 võistlejat, 146 kilomeetri pikkune distants Tallinna staadionile läbitakse 9 tunni ja 12 minutiga.
Peamiselt Pärnu töölisnoortest koosnev spordiselts saab Supeluse tänava majas omale sobivad ruumid kus korraldada referaatõhtuid, tantsukursuseid ja rahvapidusid. Lisaks tuuakse endaga siia kaasa suuresti samadest noortest koosnev Pärnu Esperantistide Selts. Hiljem tegutseb Vaprus veel erinevatel üüripindadel, 1936. aasta novembris otsustatakse ühineda Pärnu spordiseltside liitumisega uueks ülelinnaliseks spordiseltsiks, millest kujuneb välja Pärnu «Kalev».
Kohvik «Kaskede all»
1934. aastal kolib siia ka senises asukohas majaomanikuga tülli läinud Gustav Tölp oma kohviku «Silvia», kuid pikalt see siin tegutseda ei jõua. Nimelt kolib 1936. aastal kolib korterisse nr 1 elama muusik Ferdinand Davidi perekond. Tema abikaasa Alice David (1895-1974)on seni pidanud väikest poodi Roosi tänaval, ning nüüd saab loa avada ka siin majas esmalt toiduainete kauplus ja 1937. aasta 10. jaanuarist uus kohviku, mida reklaamitakse raadiomuusika ja mitmete seltskondlike mängude olemasoluga (piljard). Sellele kohvikule nime andmine jäetakse külastajate hooleks ning peale väikest nimekonkurssi saab kohvik nimeks «Kaskede all», ilmsesti viitega Supeluse tänava puudealleele. Kohvik olevat olnud küllaltki avar, samas ruumid mitte just sobilikud kaasaegsele kohvikule. Abikaasa Ferdinand David jätkab tegevust muusikuna, pakkudes lisaks ka viiuliõppe eratunde oma kodus.
Davidite dünastia
1870ndatel saabub Böömimaalt Pärnusse Adolf-Norbert David (1849 – ?), kes linna palgalisena asus juhatama siinset linnakapelli. Tema järel jätkas 1890ndatel linnakapelli juhatamist poeg Gustav David (1872-1936). Muusik oli ka siin majas elanud Gustav Davidi vend Ferdinand David (1888-1959). Kuna kõik kolm olid tegevad ka poeglaste gümnaasiumis õpetajatena, siis eristamiseks andsid koolipoisid neile hüüdnimed: Adolf-Norbert David ehk koolislängis «Vana David» õpetas puhkpille, tema poeg Gustav David ehk «Härra David» õpetas viiulit ning viimase vend Ferdinand David, kes ei olnud küll ametlikult õpetaja, kuid osales siiski aktiivselt kooliorkestri tegevuses ja omas hüüdnime «Väike David». Gustav surma järel 1936 aastal võttis vend Ferdinand David üle ka Poeglaste Gümnaasiumi orkestri juhtimise.
Nõukogude okupatsiooni eel lahkub Ferdinand David koos abikaasa ja kogu siinse baltisaksa kogukonnaga Saksamaale. Hanau laagrist siirduvad Davidid elama Austraaliasse, kus Ferdinand sureb Adelaides 1959. aastal. Abikaasa Alice asub seejärel elama tütre pere juurde New Yorki.
Hiromandid, ennustajad ja prohvetid
Sarnaselt praktiseerivatele arstidele, kes suviti võtavad rendile Supeluse tänava suuremaid kortereid, ühendamaks suvepealinnas puhkamise ja samas teenides jõukate suvekülaliste ravitsemise pealt, nii otsivad kliente ka kõikvõimalikud hiromandid, ennustajad ja prohvetid. 1930ndate teisel poolel korraldab Supeluse 13 ühes korteris seansse «professor» Peep. Et alati nii lihtsalt läbi ei lähe, seda näitab teade ajalehe krimiuudistes 1935. aasta juunist, mille järgi on Tori raudteejaamas elav härra Orav palunud koostada protokolli petmise eest – hoolimata sellest et hiromant Peep olla tema minevikku täiesti valesti kirjeldanud, võttis selle eest määratult suure tasu.
Emigreerumine ja natsionaliseerimine
Vahetult enne teist maailmasõda oli 1. korruse ruumide rentnikuks Pärnu Draamateatri Selts, mille asutajaks ja üheks eestvedajaks oli Päriverest pärit Kristjan Hansen. Seltsi eesmärgiks oli haarata näitetegevusse eelkõige koolinoori, selle nimel korraldati etendusi, organiseeriti teatripäevi ning lavakunstikursusi. 1939. aastal lahkuvad Saksamaale, lisaks Davidi perekonnale, ka majaomanik Eugenie Blumenfeldt. Samuti otsustab läände jääda tema poeg Kurt, kes isa jälgedes on saanud kaugesõidukapteniks ning on viimasel ajal teeninud välislaevadel.
1940. aastal natsionaliseerib nõukogude võim hooned. Järgnenud Saksa okupatsiooni aastatel avatakse siin sõdurite taastusravikeskus ja puhkekodu (Erolungsheim) «Langenstrass». Peale teist maailmasõda, 1950ndate algul, otsustataksegi vana ning selleks ajaks väidetavalt väga amortiseerunud maja lammutada. Tegemaks ruumi uuele korterelamule.